Hiljutised märatsemised Riia ja Vilniuse tänavatel panid eestlased arutlema selle üle, kas rahutused on võimalikud ka siin. Paljud nentisid, et küllap on neid oodata, kui võim võõrdub rahvast nii palju, et äärmuslikud meetmed on vältimatud.
Repliik: Kolm küsimust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kaugel sellest, et pooldada alandlikku mütsi mudimist. Kahtlen aga, kas massimeeleavaldused on praegu õige valik. Pronksiöö andis eestlastele õppetunni ja kindlasti õppisid oma vigadest ka need, kelle suunavat kätt võis asja taga aimata. Naiivne oleks loota, et provokaatorid uut võimalust ei haista, et siis läbimõeldumalt tegutseda.
Riigivõimul ja rahval on alati mõni kana kitkuda ning kitsal ajal on tüli kerge tulema. Seda juhtub ka paremates perekondades.
Riigis, kus pole tõelisi staare ega prominente, kus eilne kooliõde on täna rahvasaadik ja tänane minister homme naabrimees, sobib meenutada teistki peretõde: iga rahvusvahelise uudisekünnise ületanud halva maiguga sündmus on avalik musta pesu pesemine.
Kas skandaalides elav pere väärib kooshoidmist? Kas rahvas, kes on harjunud tooma oma labased abielutülid teleekraanile, on väärt paremaid juhte ja omariiklust? Kas rahvas, kel jagub mune pildumiseks, on vaene?