Mees paneb taeva särama

Eduard Tani sõnul on 31. detsember ainuke päev, mil pürotehnikuid taga nõutakse. Enne tuleplatsile ilutulestikurakette taevasse lennutama minekut jõuab ta aja maha võtta, perega laua ümber istuda ja küünlad süüdata.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kraapsti tikust tuld ja juba liigubki sädemekera visinal mööda süütenööri pommi poole. Nii võime ette kujutada pürotehniku tööd, mis eelneb kärgatusele ja tulevärgi laiali paiskumisele.

1992. aasta oli viimane, mille Eduard Tani võis kodus vastu võtta, sest sellest ajast peale on ta ametis olnud ilutulestiku korraldamisega.

«Täna ei saa enam midagi muuta. Nüüd läheb kõik täpselt plaani järgi,» räägib Tani aastavahetusel taevalaotuses avanevast vaatemängust. Muidugi tuleb koostada ka varuplaan, juhuks kui peaks tekkima mingi tõrge.

«Meie meeskonnad võtavad täna laost valmis pandud raketid ja veavad need üle Eesti laiali. Kui mõne autoga teel midagi juhtub, peab olema kohe võimalik asendus leida.»

Narva, Jõhvi ja Haapsalu on tänavu kaugeimad paigad, kuhu Arnika mehed Viljandist tööle sõidavad. Lähemal paiknevad Rapla, Valga, Paide, Põlva, Vändra, Otepää ja Võhma.

Ilutulestikufirma Arnika juht Eduard Tani jääb ise siia, et lennutada rakette kodulinna taevasse. «Viljandi tuld on mul tulnud süüdata varemgi, kuid olen käinud ka teistes kohtades. Meeles on aastavahetus Kuressaares, kus tegime tööd linnavalitsuse katusel, ja ilutulestik, mille korraldasime Põlvas 28kraadises pakases.»

Kui viimased sädemed on kustunud ja suitsujoad alla liuelnud, korjab pürotehnik platsilt laengute kestad kokku ning saab koju minna. «Sõbrad on mind küll kutsunud enda juurde uusaastapeole, aga pärast ilutulestiku lõppu on tõesti ainult üks soov: koju magama!»

Tani kirjeldust mööda on aasta lõpp firmas nõnda pingeline, et kellelgi pole aega isegi tõbiseks jääda. «Jaanuaris saabub pingelangus ja siis vannuvad meie tublid töötajad sageli haigustele alla,» on firma juht märganud seaduspärasust.

«Detsembris mahub igasse päeva sada kõnet ja muret ning kuuskümmend vastust ootavat e-kirja,» räägib Eduard Tani. Ilutulestiku taevasse laskmise ütleb ta olevat üksnes väikese osa tööst, suurema moodustavat pürotehnikatoodete müük.

Viimsepäevamüüjad

«Me ise nimetame ennast viimsepäevamüüjateks, sest inimesed ostavad ilutulestikku paar päeva enne aastavahetust,» muigab Eduard Tani. «Muidugi tahaksime, et viimane ostja saaks laost kaasa viimase raketi, aga seda ei juhtu vist kunagi. Meie asi on vaadata, et ostjal oleks valikut ka aasta viimasel päeval.»

Uue aasta jaanuaris on ilutulestikumeistril viimane aeg teha tellimused järgmise aastavahetuse taevailu tarvis.

Eduard Tani võrdleb oma ametit maamehe tööga: «Põllumees saab ka ühe saagi, aga peab selle nimel terve aasta vaeva nägema. Meie meestel on kiire askeldamine novembris ja detsembris. Jaanuaris tuleb keedetud supp ka paberil ära süüa. Siis jõuab müümata jäänud kaup tagasi lattu ja käib kibekiire kokkuvõtete tegemine.»
Kaubanduskeskuste vabal pinnal võtavad detsembris koha sisse ilutulestikuletid. Detsembris on Arnika palgalehel 200 inimest, teistel kuudel alla kümne.

Meenutab algust

«1993. aasta novembris kuulsin raadiost reklaami: Tallinna ilutulestikufirma otsis edasimüüjaid. Õiget tegevust mul toona polnud, sellepärast läksin ja uurisin seda asja. Õige pea tulin Mulgimaa pealinna ja töö hakkas järjest kasvama,» meenutab Eduard Tani.

«1996. aastal käisime juba ise välismaalt kaupa toomas. See oli üsna keeruline, sest siis olid veel piirid ja piirivalvurid.»

Esimese kaubakoorma järele sõitis Tani Leetu. «Maaletoomisload ja tollidokumendid olid vormistatud, aga piirivalvurid küsisid ikka: «Tševo vezjote?» — «Raketõ.» — «Tševo-tševo?» (Mida veate? Rakette. Mida-mida?),» meenutab ilutulestikufirma juht. «Nad vaatasid meid ehmunud näoga, aga et meil olid paberid korras ja neil oli näidiste üle hea meel, saime piirilt kenasti tulema.»

Kogu reis paraku sama ladusalt ei läinud, sest Läti piiril ei löödud dokumentidesse ühtegi templit. «Eesti juba paistis, aga sealsed ametnikud leidsid, et tollideklaratsioonis pole riiki sisenemise templit, sestap mingu me oma koormaga tagasi sinna, kust tulime,» meenutab Eduard Tani. Õnneks lahendas olukorra taas piirivalvurile kingitud meelehea.»

Esimese kaubareisi seiklused on jäänud armsaks mälestuseks. «Praegu toome suure koguse kaupa Hiinast ja kõik on hoopis teistmoodi.»

Lõhkeainet vedavaid laevafirmasid on Tani jutu järgi vähe. Konteinerid peavad vastama eritingimustele ja vedu on tavalise tavaari kohaletoimetamisest mitu korda kallim.
Ilutulestiku merereis kestab tavaliselt 45 päeva. Sellele on eelnenud tehases umbes kaks kuud tulevärgi kokkupanekut. Kauba ladustamise ja müügiks ettevalmistamise kõrval tuleb arvestada ka hiinlaste pühadega.

«Hiina uusaasta on aeg, mil vabrikutes ei tehta kolm-neli nädalat midagi. Töölised lähevad koju. See tähendab suurt rahvaste rännet, sest kodu võib paikneda tehasest tuhandeid kilomeetreid eemal.»

Kui kunagi tuli Tanil mitu korda aastas Hiina vahet reisida, et soovid tootjale arusaadavaks teha, siis nüüd on sõitmist vähem.

«Interneti vahendusel on hea saata tehasesse kirjeldus, millist toodet me tahame. Kui kaup on valmis, lasevad tootjad näidise õhku, filmivad ja laevad serverisse üles. Meie vaatame ning saame teha muudatusettepanekuid. Varem pidime kõike sõnadega selgitama,» räägib ta ning lisab, et Hiina on teistsugune kultuuriruum, kus võidakse asju mõista sootuks isemoodi.

Alati midagi uut

«Igal aastal teeme Viljandi järve ääres oma toodete demonstratsiooni ja siis on pealtvaatajate reageering hästi näha. Tagasisidele tuginedes saame kujundada uusi tooteid,» seletab Eduard Tani.

Ehkki ilutulestik on alguse saanud Hiinast ning väga vana kunst, on see viimastel aastatel palju arenenud. «Arvuti võimaldab siduda ilutulestikku muusikaga. Värvid on läinud puhtamaks ja kirkamaks, juurde on tulnud oranž ja sidrunikollane, mida varem polnud,» kirjeldab ta.

Vaatajate lemmikuks peab Tani «Langevat kulda». «Siis on kuulda, kuidas inimesed ohkavad,» räägib tulevärgimeister.

Aeg

Eduard Tani tunnistab, et ilutulestik kipub olema nii tema töö kui hobi. Veebruari lõpul ja märtsi algul on aeg puhkust võtta.

Tänavu plaanib ta minna Hispaaniasse Valencia festivalile «Las Fallas». Seal valmistatakse umbes 350 rakettidega täidetud skulptuuri ja pilakuju ning need kõik pannakse lõpuks põlema.

«Olen osalenud neis pidustustes kaks korda,» lisab ta. «Vaatepilt on nii võimas, et kutsub ikka tagasi.»

Tagasi üles