Filmiarvustus. See ei ole film

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paldiski tagasihoidliku eluviisiga koolikokale (Eva Püssa, pildil) sajab üleöö sülle kümme miljonit eurot.
Paldiski tagasihoidliku eluviisiga koolikokale (Eva Püssa, pildil) sajab üleöö sülle kümme miljonit eurot. Foto: Kaader filmist

Olen Toomas Kirsi teise täispika filmi «Õigus õnnele» arvustamisega pehmelt öeldes plindris. Kas see oli hullem kui «Pilvede all. Neljas õde»? Ei, seda mitte. Aga lepime kokku, et nii madalalt lati alt läbi ronimiseks peaks panni alla jäänud prussakas olema.

Üht-teist seriaalimehe värskes tükis muidugi on. No näiteks täitsa nitševoo stoori. Depressiivse Eesti väikelinna lihtne inimene saab järsku jõhkra hunniku pappi ning kõik sugulased, tuttavad ja kaaskodanikud lähevad nii kettasse, et lõpuks paistab sülle sadanud õnn hoopis paraja nuhtlusena.

Okei, selliseid filme on üle ilma vändatud mustmiljon, nüüd proovis siis Kirss ka. Teate, kui «Õigus õnnele» oleks olnud üks järjekordne «Saladuste» episood, mis kodusoojuses keeduvorsti mugistava pererahva telekat ruunab, võiks öelda, et tühja kah. Aga pähekulunud klišee sedasi läbinäritud nätsuna poolteise tunni peale laiali venitada on ikka aja ja ressursi kulutamine. Isegi siis, kui oled toimetanud niiviisi koonerdades, kui selle filmi puhul on suudetud. «Õigus õnnele» on nii halvasti produtseeritud, et seda ei saa filmiks nimetada isegi siis, kui Maa ametlikult lapikuks tunnistatakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles