Filmiarvustus. See ei ole film

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paldiski tagasihoidliku eluviisiga koolikokale (Eva Püssa, pildil) sajab üleöö sülle kümme miljonit eurot.

FOTO: Kaader filmist

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Olen Toomas Kirsi teise täispika filmi «Õigus õnnele» arvustamisega pehmelt öeldes plindris. Kas see oli hullem kui «Pilvede all. Neljas õde»? Ei, seda mitte. Aga lepime kokku, et nii madalalt lati alt läbi ronimiseks peaks panni alla jäänud prussakas olema.

Üht-teist seriaalimehe värskes tükis muidugi on. No näiteks täitsa nitševoo stoori. Depressiivse Eesti väikelinna lihtne inimene saab järsku jõhkra hunniku pappi ning kõik sugulased, tuttavad ja kaaskodanikud lähevad nii kettasse, et lõpuks paistab sülle sadanud õnn hoopis paraja nuhtlusena.

Okei, selliseid filme on üle ilma vändatud mustmiljon, nüüd proovis siis Kirss ka. Teate, kui «Õigus õnnele» oleks olnud üks järjekordne «Saladuste» episood, mis kodusoojuses keeduvorsti mugistava pererahva telekat ruunab, võiks öelda, et tühja kah. Aga pähekulunud klišee sedasi läbinäritud nätsuna poolteise tunni peale laiali venitada on ikka aja ja ressursi kulutamine. Isegi siis, kui oled toimetanud niiviisi koonerdades, kui selle filmi puhul on suudetud. «Õigus õnnele» on nii halvasti produtseeritud, et seda ei saa filmiks nimetada isegi siis, kui Maa ametlikult lapikuks tunnistatakse.

Tagasi üles