Vahekokkuvõte

Randel Länts Foto: Elmo Riig / Sakala

KOHALIKEST VALIMISTEST on möödas kaks aastat. Nüüd, mil on jõutud poole peale, oleks ehk paslik heita pilk tahavaatepeeglisse ja teha vahekokkuvõte.

Käesoleva aasta 22. juuli numbris on «Sakala» ajakirjanikud teinud tänuväärse töö, kõrvutades valimiste ajal antud lubadusi tegeliku olukorraga. Erinevalt oma eelkäijatest tunnistas linnapea, et mõningatest edusammudest hoolimata jäävad paljud lubadused pelgalt lubadusteks.

Iseküsimus on, kas järve äärde kalli mänguväljaku rajamine on suuruse poolest kuuendal omavalitsusel seitsme penikoorma pikkune samm või tibupoja esimene jalaast.

Selliseid moodsaid ja turvalisi mänguplatse võiks Viljandis olla kümne ringis, sealhulgas Lastepargis ja Valuoja pargis, ning just sealt, mitte suurema osa aastast tühjana seisvalt ja vaid autoga ligipääsetavalt järverannalt oleks võinud nende rajamist alustadagi. Lastepargis on paraku õllepudeliga asotsiaalset harja inimesed sagedasemad kui mängivad lapsed.

KAHTLEMATA ON kahe aasta suurim saavutus koolireform või õigemini selle alustamine. Pean seda Viljandi võtmeküsimuseks, mille lahendusest sõltub kogu linna tulevik. Küsigem endalt, miks lahkuvad noored siit ja koguni mitte pärast gümnaasiumi, vaid juba põhikooli lõpetamise järel.

Tugev ja head haridust pakkuv kool pole küll piisav linna püsima jäämiseks, kuid moodustab siiski tala, mis ei lase katusel lõplikult sisse variseda. Või nagu sõnastas üks minu tuttav: kui me nüüd uut gümnaasiumi rajades kah alt lendame, ei jää muud üle kui end põlema panna või ära kolida.

Kahju küll, aga õiget asja on alustatud valest otsast. Nii nagu maja ei saa ehitama hakata korstnast, vaid tugevast vundamendist, pole ka haridusvõrku võimalik korrastada kampaania korras — analüüsimata ja osapooltega läbi rääkimata.

Just kiirustamise tagajärjel seisame praegu lõhkise küna ees, ilma et meil oleks täit selgust ja kindlust, kas ettevõtmine lõpeb ikka õnnelikult. Stressi ja segadust on külvatud lausa kamaluga.

Linnajuhid ei paista pedagooge kuulda võtvat, vaid jätkavad omasoodu, sundides gümnaasiumi lõpetajaid kolima järgmisel õppeaastal oma koolimajast tuttavate õpetajate juurest seitsme tuule kätte kehvale asenduspinnale. Ikka selle nimel, et otsus, mille volikogu 2010. aastal kiirustades tegi, saaks täidetud ja uus gümnaasium kas või paberilgi «õigeks ajaks» ja «täiskomplektis» avatud.

2. AUGUSTIL juhtis Jaak Allik maakonnalehele antud intervjuus tähelepanu, et Viljandi on ainuke maakonnakeskus, kus pole ei kino ega kultuurimaja, ei noorte- ega veekeskust. See tõdemus on õõvastav.

On kahetsusväärne, et ühelegi neist neljast pole pakutud reaalset alternatiivi.

Kultuurimaja renoveerimine muudkui venib ja venib ning tõtt-öelda on mul juba ammu tekkinud küsimus, kas sinna ongi sellisel kujul enam otstarbekas investeerida.

Seda kõike arvesse võttes pole midagi imestada, et kodulinna rahvaarv järjest kahaneb ning aktiivsest elust lahkunute osa elanike seas suureneb. Sellest annab selgelt märku õhtuti välja surnud, ühegi esindusliku söögikohata kesklinn.

Möönan, et olukord on keeruline ja lahendusi leida raske. Samuti pole ma kunagi varjanud, et ega mulgi häid lahendusi varrukast pudene. Küll aga muudab kurvaks — võib-olla teen nüüd kõrvaltvaatajana kellelegi liiga —, et eriti justkui ei püütagi.

Elatakse valimistest valimisteni, hoolitsetakse asjaomaste ninaesise eest, mängitakse demokraatiat (demokraatia ju volikogu näol toimib, iseasi kas sellest linlastele midagi kasu on) ja kavandatakse omaenda karjääri. Meenutagem kas või, kui rõõmsameelselt jättis eelmine meer linnatüüri ja siirdus riigikogusse, kuigi kapten peaks laevalt viimasena lahkuma. Eriti raskel ajal.

VÕIB LÕPUTULT arutada, kas enne oli muna või kana. Samuti võib jäädagi argumenteeritult vaidlema, kas Viljandi praeguses trööstitus olukorras on süüdi ebasoodsate asjaolude kokkulangemine või käpardlik juhtimine. Vastamata jääb seejuures küsimus, miks ei arendatud ja korrastatud linna siis, kui oli võimalik — kui laekunud maksude hulk uputas siinset eelarvet.

Mujal keskustes ei ole rahaasjad sugugi lihtsamad kui Viljandis, aga seal on avalikud objektid ning korras teed ja tänavad. Meie linnas on suudetud selle ajaga «investeerida» kaks miljonit krooni uue kunsti muuseumi, ehkki keegi pole kunagi uskunud, et Viljandil oleks seda vaja või et see ka tegelikult loodaks.

Viljandi VÄÄRIB muutust nii juhtimises, mõttemallides kui lähenemises. Saan väga hästi aru, et linnavõim on end mugavalt paika seadnud ja lähiaastatel ei vähenda selle heaolu oluliselt keegi ega miski. Nii palju ettevõtlikkust võiks aga ometi olla, et astuda rahva, organisatsioonide ja asutustega dialoogi.

Viljandi väärib muutust, mille puhul valitsejate otsused pole kasulikud ainult neile endile, vaid kõikidele. Loit Kivistik ja Argo Agasild on noored mehed, värske veri linnajuhtimises. Neil peaks olema jaksu, energiat ja spordimehehinge. Raputagu end lahti rutiinist, halva nõu andjatest ja me-oleme-ju-alati-nii-teinud suhtumisest. Kui nad soovivad, olen meeleldi nõus kaasa aitama.