Minu lapsepõlves liikus ringi palju erinevaid näärivanasid, ent enne riiklikke pühasid meie koju saabuv jõuluvana tundus nende kõrval ainulaadne ja tõeline oma eklektilisusest hoolimata. Ma ei mäleta, millal ma tunnistasin endale, et sinisesest küütlevast atlasriidest Ded Morozi mantlis mees on tegelikult isa. Tundub, et see juhtus minu väikevenna esimeste teadlike jõulude aegu. Siis olin mina tema kõrval juba suur ja soov olla asjasse pühendatud kaalus üles soovi uskuda.
See polnud paraku vist kuigi hea valik, sest elus on tulnud ette küllalt olukordi, mil olen tahtnud pigem rumalalt uskuda kui targalt teada.
Olen viimaste nädalate jooksul jälginud, kuidas minu hommikuti sussi sisse kiikavas tütres võitlevad siiras lapsemeel ja tärkav loogika.
Praegu hoiab ta kramplikult kinni soovist uskuda. Tore on ennast petta mõttega, et päkapikud võtavad ette inimvõimeid ületava teekonna läbi seinte üksnes vaatamaks, kas sa oled plastiliini tagasi karpi pannud. Liiati oled sa nendele nii tähtis, et isegi vastupidisel juhul ei jätku neil südant sind kommist ilma jätta.
Muidugi tuleb kunagi ka aeg, mil laps teab, et kasulikum on lasta vanemail uskuda, et ta usub.
Tunnen isa, kes tegi oma pojale varakult selgeks, et mingeid veidraid altruistlikke mehikesi advendiaegu ringi ei siba ja jõuluvana on lihtsalt üks vastuoluline väljamõeldis.
Mõistan tedagi, sest olen ka ise tundnud hirmu selle ees, kui valusaks võib kujuneda illusioonide purunemine. Küllap just seetõttu vastab enamik vanemaid küsimusele, kas päkapikud on olemas: «Räägitakse, et on, aga ise ma neid näinud pole.»
«Jõuluvana on ju isa — ma tundsin ta käpikud ära,» sosistas mu väikevend suure saladuskatte all ühel ammusel jõuluõhtul. Nali oli aga selles, et need kindad polnudki isa omad, vaid üksnes nendega sarnased. Niipalju siis sellest, mida me silmaga näeme.
Leidub teolooge ja psühholooge, kes väidavad, et soov uskuda on meie enda otsus, kuid võime uskuda meile antakse — see on kingitus.