Sajad tühjad aknaavad pajatavad senikuulmatuid vanglalugusid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Endiste kongide aknaraamid on trellideta otsekui tühjad silmakoopad, mis vaatavad veel viimaseid päevi igatsevalt vanglamüüride poole.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Viljandi vangla kunagise direktori Rein Tederi silmad on kinnipidamishoone lammutamist vaadates nukrad. Sama õnnetult vaatavad tühjade silmakoobastena vastu maja sajad aknaraamid, mis võiksid pajatada palju senikuulmata lugusid.

Kunagise vangladirektori Rein Tederi kabinet oli üks esimesi ruume, mis lammutajate kopa alla jäi.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kuraditosin aastat Viljandi vanglas töötanud ja peaaegu kogu selle aja kinnipidamisasutust juhtinud Rein Tederi kabinet oli üks esimesi, mis ülemöödunud nädalal lammutustöö alates masina ette jäi ja maha tõmmati. Selleks ajaks, kui «Sakala» endise vanglajuhi veel lammutamist ootavate müüride vahele ringkäiku tegema kutsus, haigutas tema kabineti koha peal hiiglaslik auk.

Keegi oli aga juba enne lammutamist vanglas suurt puhastustööd teinud. Kadunud oli enamik metalldetaile ning isegi kabinettide sildid olid uste küljest kaasa viidud. Kitsa metallriba kirjaga «Direktor» leidis Rein Teder alles hiljaaegu oma parkimisplatsil seisva auto kojamehe vahelt. Kes oli selle kabinetiukselt sinna toonud, Teder ei tea, kuid arvab, et ju see üks kunagisi «sõpru» oli.

«Siin oli majandusmehe väike ruum, seal garaaž ja seal kaminaruum, kus sai koosolekuid pidada. Siin oli kontor, järgmine oli spordisaal, üleval oli aula, kus lõpuks oli ka kauplus. Siin all olid kartserid ja üleval julgeolekuruum. Seal väike saal.» Rein Teder viipab rusude ja veel langemata müüride vahel kõndides siia ja sinna ning selgitab põhjalikult, mis ühes või teises hoones asus või mida seal tehti.

Talle seostub iga hoone ja ruum mõne juhtumiga, millest nüüd võib lugusid pajatada.

Keset vanglahoovi seisab kaks punastest tellistest maja, mille kallale lammutusmasinad ei lähe. Üks neist on esimene vanglahoone, mis ehitati 1950. aastatel ning kus kinnipeetavad elasid vangla sulgemiseni. Sellele vaatab vastu samasugune maja, kus võtsid vange vastu meedikud ja kust algas kurikuulus põgenemine. Aasta oli siis 1996.

Kurikuulus arstikabinet

«Poisid tulid elukorpusest üle õue meditsiinipunkti vastuvõtule. Inspektor eiras korraldusi: üle kahe poisi ei tohtinud korraga tuua, aga tema tõi kuus või seitse. Ühel oli mingi raudtorujupp püksisäärde peidetud,» meenutab Teder ja näitab käega, kust vangid koos inspektoriga üle õue kõndisid.

Arstipunkti punastest kividest hoone seisab kohe välismüüri ääres, Statoili tanklast kiviviske kaugusel. Hoones juhib Rein Teder meid käsipuuta betoontrepist teisele korrusele. Kõikjal vedelevad süstlad, auklike seinte ääres paistab muu prahi all tühje pudeleid ning vihjeid, et kunagi võisid neis ruumides tõepoolest arstid tegutseda.

Teder laseb pilgul üle pikliku toa käia ja ohkab sügavalt. Seejärel räägib ta, et just siin leidsid aset verised sündmused, mis eelnesid kuue vangi põgenemisele.

«Nad oleksid pidanud kõik kõrvuti pingi peal istuma, aga inspektor lubas neil ringi kõndida. Ühel hetkel võttis vang raudtoru välja ja lõi inspektorit sellega vastu pead. Vigastused olid päris suured: koljuluu ja kõrv olid katki, lõualuu puruks. Nägu oli nii paistes, et teise näo jagu oli juures,» meenutab Teder.

Lisaks inspektorile sai tollal võmmu kuklasse meditsiinitöötaja. Siis panid põgenejad ta koos inspektoriga medikamentide ruumi kinni. See oli endise direktori sõnul räige vangide seaduse rikkumine: meditsiinitöötajatel ja õpetajatel polnud poiste kinnipidamisega mingit pistmist, mistõttu ei tohtinud neid puudutada. Sellest rikkumisest tuli põgenejatel teiste vangidega hiljem paksu pahandust.

Pärast töötajate ründamist painutasid kinnipeetavad arstikabineti Tallinna tänava poolse akna ülaosa trellid alla, ronisid sealtkaudu välja ja hüppasid üle müüri tänavale. Neli põgenikku tabati juba samal õhtul, teistel õnnestus end üle nädala varjata ning viimane põgenik võeti kinni kaks nädalat hiljem.

Toit on maitsev

Endise meditsiinipunkti esimesel korrusel on euronõuetele vastav avar virsikukarva pesuruum. Selle nurgas vedeleb sinine madrats, mille kõrval on segiläbi kasutatud taldrikud ja venekeelsed koristusvahendite kasutusjuhendid. Põrandal lebab ka kaustik, mille vasakus ülaservas seisab kuupäev 19. märts 1999. Selle all on päeva menüü ja iga toidukorra järel kirje «Toit on maitsev».

«See on kontrollraamat. Ametnikel oli kohustus iga rooga lusikaga kontrollida, kas see on hea. Et ei oleks pärast kraaksumist, et oli mage või soolane,» selgitab Teder. Raamatut lapates peab tunnistama, et kokad olid Viljandi vanglas vähemalt eelmise sajandi lõpul heal tasemel: maitsvaks on tunnistatud kõik road aastani 2000.

Teder leiab, et Viljandi vanglasse toodud poistel oli parem elu kui paljudes teistes kohtades. Ruumid polnud küll parimas korras, kuid see-eest tundsid töötajad kinnipeetavaid hästi ja said igaühega tegelda just nii, nagu tollele vaja. Ka lagunema kippuvaid hooneid püüti ajakohastada poiste heaolule mõeldes.

Alles selle sajandi algul sai Viljandi vangla uue söökla, mis järgis igati euronõudeid. Avar söögisaal on endiselt kena, kuid tähelepanelik silm märkab, et nii selles kui teistes ruumides on midagi puudu — metall!

Lagastatud mälestused

Akende eest on kadunud trellid, seintelt torud ning mõnes kohas on metallivaraste hammas peale hakanud isegi müüril jooksvale okastraadile ja lõikelindile. Võõra vara järele ihalejad pole pidanud paljuks seinu lõhkuda, et torud krohvi alt kätte saada. Elektrijuhtmedki on kõigest väärtuslikust tühjaks roogitud.

Pärast vangla sulgemist ja enne lammutajate tulekut käis müüride vahel vilgas elu ning pealtnäha tundub, et arvukad hooned võisid olla koduks peaaegu kõigile Viljandi paadialustele. Veel praegugi näeb siin-seal mõnd määrdunud madratsit, mille kõrval lebab tühi sidruniodekolonni pudelike. Töötajate kaminasaali on kasutatud nii tihedalt, et magamisasemed, sööginõud ja väljaheited vedelevad kõrvuti või suisa üksteise otsas.

Rein Teder kirtsutab sellest tekkinud aroomi tundes hetkeks nina, vangutab pead ja ohkab sügavalt. «Tegime siin kõik korda, aga see oli raske. Rahasaamiseks tuli kõvasti lobitööd teha ja tõestada, et seda on ikka vaja. Siis sai neid summasid ka mitmes jupis.»

Raske tööga saavutatu on rikutud ja lagastatud, direktori 13aastasest pingutusest on alles vaid riismed.

«Siin oli töötajate jõusaal, seal ladu, siin elektriruum ning seal olid tööstusõppekojad ja majandusmeeste tööruumid. See on koolimaja, kus oli ka avavangla osakond,» näitab Rein Teder nukral pilgul.

Ilmselt oleks tal kõigi nende ruumide kohta palju pajatada, kuid koolimajja ja endistesse kontoritesse lammutajate tõttu ei pääse ning vahitornidest avanevat vaadet piilumast takistab see, et redeleid pole: ka need on metallivaraste saagiks langenud.

Kui vanglamüüride vahelt lahkume, sagivad sealsamas paadialused, kellel lammutaja on lubanud lahkelt puitjäänused küttematerjaliks võtta. Vähemalt päeval nad endistesse vanglaruumidesse ei kipu.

Töömeeste sõnul on öiseid külalisi küll.

Veel enne lahkumist vaatab Rein Teder viimast korda vangla poole ja ohkab taas sügavalt. Lammutajate tööd juhtiva Aivar Tuki sõnul on kompleks paari nädala pärast niimoodi kadunud, nagu poleks seda iial olnudki.

Tagasi üles