Noor kunstnik Kristiina Pärk avab 19. augustil kell 16 Viljandi raamatukogu kolmandal korrusel linnagaleriis kaktusi kujutavate söe- ja pastelljoonistuste näituse «Okkalised».
Okkavaimustusest sündisid pildid
17. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suureformaadilised tööd on valminud kahel viimasel aastal Hispaanias Costa Blancal.
Esimene valus kokkupuude
Miks just kaktused?
Kristiina Park meenutab, kuidas ta esimest korda päris pisikesena kaktusega kohtus.
«Olin Tartus tädi Eevi juures külas ja peitsin enda tüllkardinate taha ära. Aknalaual nägin vahvat pallide kollektsiooni — otsekui udusulis, pehmena näivad karvakerad olid kenasti suurde keraamilisse kasti sätitud. Seisin hetke lummatuna paigal, suutmata kauem kiusatusele vastu panna. Siis sirutasin oma uudishimuliku lapsesõrme lähemale ja... ai!»
Terav torge ja pisike verepiisk andsid tunnistust sellest, et pehmena tundunud sõbralikkus oli vaid pettus.
Hiljem olid Kristiinal koolilaua kõrval riiulil täitsa isiklikud kaktused: riiakas ämmakeel sõbralikus koosluses punaseõielise kaktusega, mis rõõmustas rohke õitsemisega, olemata liialt nõudlik. Vaid parajas annuses kloorist kraanivett, rohkesti valgust ja rahu ning lopsakaskaunid õied rippusid raskelt koolilaua kohal. Ühtlasi olid nad vaiksed tunnistajad sellele, et tütarlaps koolitükkide tegemise asemel salamahti joonistas.
Lõplik äratundmine Hispaanias
Kolmandat korda koges Kristiina Pärk vaimustust mitukümmend aastat hiljem Hispaanias, sattudes vastamisi umbes kahemeetrise suureviljalise viigikaktusega, mis oli kasvanud tühermaal aastaid.
«Paksud lehed, puised varred, mõned kavalalt udupeened okkarühmad ja väga kaunid õied. Seisatasin taime ees, koer mulle küsivalt altkulmu otsa vaatamas. Katsusin ühte lehte ettevaatlikult sõrmega. Leht avaldas kerget ja vetruvat vastupanu. Meenus hetk lapsepõlvest tädi kaktustega. Proovisin veel ja veel — ikka samasugune vaikne ja sitke vastupanu,» kirjeldas Kristiina Pärk seda, kuidas ta vahvast ja sitkest taimest lõplikult vaimustusse sattus.
«Aeglaselt, nagu kasvab kaktus, muutub ka inimese loomus,» tõi ta võrdluse.
Näitus jääb lahti 10. septembrini.