Hiljuti jäi mulle raamatupoes silma üllitis pealkirjaga «Minu pojale aastaseks saamise puhul». Tegu polnud pildiraamatuga, vaid köitega, milles pidi kalligraafilises kirjas lünktekste täiendama lapse andmete, fotode ja pühendustega.
Repliik: Isadepäeva tuules
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti on meil hiljem tore vaadata, kui suur on meie imikuea käejälg, kuid vaevalt me oskame niisugustest asjadest lugu pidada aastasena. Seega oleks raamatu õigem pealkiri «Minu abikaasale poja aastaseks saamise puhul» või «Minu pojale sellisesse ikka jõudmise puhul, mil ta seda raamatut sõprade eest ei peida».
Ma ei naeruväärista ilusat mälestusalbumit, vaid loodan, et meie vanemahool ei jää pelgalt klantspilditasemele.
Jerome David Salingeri romaani «Kuristik rukkis» minategelane oli kogenud, et sentimentaalsed inimesed käituvad tavaelus sageli julmalt. Näiteks elas üks daam pisarsilmi kaasa härdale ekraaniloole, kuid eiras terve kinoseansi vältel, et tema pisitütart vaevas pissihäda.
Ärme siis unustame lapse esimest lutti alles hoides tema tänast päeva. Samas on muidugi narr jätta vaimustumata lapse esimestest sammudest või kaunist päikeseloojangust ainuüksi seetõttu, et kardame klišeesid.