Viimase rongiga Tallinnast Viljandi

Viljandi—Tallinna rong kolmapäeva õhtul Viljandi raudteejaamas, ootamas järgmise päeva hommiku viimast sõitu. Seejärel tuleb pikem paus. Foto: Aivar Kaljusaar

Asjatoimetustega Tallinnas ühele poole saanud, võisin koduteele asuda. Plaanisin juba bussijaama kõmpida, kui järsku meenus mulle: täna õhtul läheb Viljandisse viimane rong.

Muidugi polnud see päris viimane: üheksa kuu pärast peaks taas raudruunaga Viljandist Tallinna ja tagasi saama, kuid märkimisväärne paus seegi. Niisiis otsustasin rongi kasuks.

Hobisõitja harjumusi ei muuda

Õige varsti astusingi rongi, kus oli juba palju reisijaid. Sättisin ennast mugavalt istuma ja rong võttis Balti jaamast suuna Viljandi poole. Pikal teel tuli mul pinginaabritega juttu mitmel teemal, sealhulgas vaheajale siirduvast rongiliiklusest.

Esimene vestluspartner Lia ütles, et sõidab Viljandi ja Tallinna vahet harva, aga kui juba, siis just rongiga. Mugavuse pärast. Suurt muret ta Türi ja Viljandi vahelise raudteelõigu remondist tingitud sõidupausi pärast ei tundvat. «Käin Viljandis hobi pärast ning kannatan Viljandi ja Türi vahelise bussisõidu ära, et ülejäänud tee ennast mugavalt tunda,» ütles ta.

Lia võttis ajutist ebamugavust paratamatusena. Mis hobi teda Viljandisse toob, jäi küsimata, kuid tema käes olev noodivihik lubas oletada, et muusika.

Kaks asja panid Liat siiski muretsema. Esiteks on ronge asendama hakkavate busside kohta tema arust vähe infot. Andsin nõu, kust abi saada. Teisele küsimusele ma paraku vastata ei osanud. «Mis saab folgi ajal?» küsis ta. Lohutasin, et küllap Edelaraudtee lahendab sellegi küsimuse.

Pärast seda jutuajamist hakkas mind huvitama, mida arvavad Viljandi ja Tallinna vahelise rongiühenduse katkemisest teised. Järgmisel vestluskaaslasel Tiiul oli selle kohta teistsugune arvamus. Tema sõidab Tallinna ja Olustvere vahet rongiga neli korda kuus, arvestamata pealinnas koolitustel käimist. Tiiu töötab laeval.

«Õigupoolest sõidan Suure-Jaanist Olustverre ning sealt rongiga Tallinna,» selgitas ta. Rongi käigust võtmine teda ei vaimusta, sest juba praegu teeb Tallinna sõit päeva pikaks. «Kui peaksin pool tundi varem Olustverre tulema, et lasta end Türile toimetada, kulub aega veel rohkem, seepärast sõidan vist järgmised kaheksa ja pool kuud bussiga.»

Seni oli Tiiu rongi kasuks otsustanud hinna pärast. Kui väitsin, et hind ei muutu, kostis ta, et teinekord polegi hind kõige tähtsam: ka aeg maksab.

Niisiis on ta Tallinna sõidu mured lahendanud. Märksa keerulisem on tagasisõit. «Minu vahetus lõpeb reedel. Siis on bussid rahvast täis ning pole üldse kindel, et peale mahun. Rongiga sellist muret pole: alati leidub kohake,» arvas Tiiu. Tagasisõidu otsused on tal veel tegemata ja ilmselt tuleb mõlemad võimalused järele proovida.

Olustverest Türile poodi

Türil tuli rongile mees, suur korv kaupa täis, ning ostis pileti Olustverre. Antsuga — nii ütles mees end kutsutavat — juttu ajades selgus, et see ei ole tal esimene kord rongiga Olustverest Türile poodi ja tagasi sõita. «Käin ostmas Türil Grossi toidukaupades.»

Võrreldes Olustvere A ja O-ga tõi ta esile mitu argumenti, mis rääkisid sellise teguviisi kasuks. Esiteks olevat kaubavalik suurem ja teiseks hinnad odavamad, sest Grossil on palju omatooteid. Selle tõestuseks ladus Ants korvi sisu lagedale. Seal leidus nii lihakraami kui joogipoolist.

Mis saab siis nüüd, kui rong kaob? Ants jäi pisut mõtlikuks. «Ega vist nii enam käia saa, aga mis seal ikka. Kui lumi on läinud ja teed muutuvad kuivaks, võib hakata sõitma jalgrattaga. Kas just Türile, eks seda näita aeg.»

Rongis on lahedam kui kitsas bussis

Pärast Antsu lahkumist küsisin naaberistmel olevalt neiult, mida arvab rongi ajutisest ärajäämisest tema. Kairi-nimeline kaasvestleja ütles end elavat Tamsalus ning käivat vähemalt korra kuus Viljandis — ikka rongiga. Raudruuna eeliseks tõi ta mugavuse. «Ümberkorralduste tõttu vahetan rongi ajutiselt bussi vastu, muidu võtaks teekond rohkem aega. Kannatan ära kitsikuses sõidu Tallinnast Viljandisse,» ütles ta.

Tallinna ja Tamsalu vahet sõidab Kairi samuti rongiga. Palusin tal võrrelda kahte raudteed. Sain kuulda, et enne remonti oli ka Tamsalu ja Tallinna vahet sõita raputav, kuid pärast seda läks olukord märksa paremaks. «Viljandisse tulles on praegu vahel tunne, nagu sõidaks auklikul kruusateel: rong rappub ja õõtsub kõvasti.»

«Mida viljandlastele pärast remonti lubatakse?» päris ta. Vastasin, et kiiremat ja mugavamat sõitu ning hiljem uusi ronge. Neiu arvas, et siis tasub natuke aega ebamugavust kannatada.

Rongis on ka igapäevaseid sõitjaid, kelle töö on inimestele pileteid müüa. Küsisin, kuidas nemad sellesse ümberkorraldusse suhtuvad: Viljandi ja Türi vahel peaks töö ju lihtsamaks minema, sest pole vaja ühest vagunist teise käia.

Selgus, et kergemaks ei lähe midagi. «Nüüd tuleb tõusta veel varem: olenevalt bussist peaaegu tund aega. Õhtul seevastu jõuab koju hiljem ning päev läheb pikaks. Kindlasti jääb ka sõitjaid vähemaks,» ütlesid Malle ja Rutt nagu ühest suust.

Rong hakkas Viljandisse jõudma. Vasakult paistis hall haiglahoone, seejärel ilmusid nähtavale esimesed Paalalinna majad ning rongi kiirus vähenes märgatavalt. Mõtlesin juba, et tõeks on saanud ammused jutud ja Paalalinnas tehaksegi peatus. Aga ei! Pärast Paala tee ülesõitu lisas rong taas kiirust — mitte mingit seisakut enne Viljandit. Plaanisin kohale jõudes vedurijuhilt asja uurida ja palusin reisisaatjatel kokkusaamise korraldada.

Diiselrongi vedurijuht Urmas Koort oli valmis mind huvitavatele küsimustele vastama, kui saan tema ülemuselt nõusoleku. Väike telefonivestlus ja luba tuli üllatavalt kiiresti.

Külgtõuge viis kiiruse alla

Kõigepealt tundsin huvi, milline raudteelõik on kõige halvemas seisus. «Kogu Türi ja Viljandi vaheline tee on remonti vajanud juba aastaid. Nüüd võetakse see lõpuks käsile: vahetatakse ballast ja raudtee. Ühtegi lõiku ei ole võimalik eraldi esile tuua,» vastas Urmas Koort.

Kui uurisin, mis juhtus Paala ülesõidul, sain kuulda, et see koht läks käest ära talve hakul. «Tekkis väga suur külgtõuge. Inimesed tunnevad seda rongi õõtsumisena. Esialgu läbisime seda 40-kilomeetrise tunnikiirusega, hiljem 20-ga ja nüüd sõidame lausa 15-ga, et oleks ohutu,» rääkis viimased reisijad Viljandisse toonud diiselrongi juhtinud Urmas Koort.

Soovisin talle head Tallinna tagasijõudmist. Minu sõit oli läbi. Nüüd jääb oodata vaid teeremondi lõppemist, et kogeda võrdlusmomenti.