Pärast kahetunnist vestlust, mille käigus oleme jõudnud põigata nii ilmasõja eelsesse Märjamaa algkooli, igavesse taigasse kui tänapäevasesse Pariisi, tuleb Arvo Valtonil koduteel toidupoest läbi astuda. «Nüüd ma olen küll ära unustanud, mida naispere mul tuua käskis,» teatab ta mitte just üleliia murelikult.
Paar päeva enne seda, kui Elvas kokku saame, pole ei mina ega kirjanik sugugi kindlad, kas meie jutust asja saab. Kahtluse põhjus on mõlemal üks: võrreldes sellega, mida Arvo Valton on jõudnud luua, olen mina jõudnud vähe lugeda. Parooliks, mis tee avab, saab sõnapaar «itelmeeni muinasjutud». Selle Kamtšatka rahva lood on meid mõlemaid paelunud.
Arvo Valton, teid on nimetatud kõige viljakamaks ja mitmekesisemaks eesti kirjanikuks üldse. Kas olete selle arvamusega päri?
Kadunud Oskar Kruus ütles mulle kunagi, et aitab küll, ära enam kirjuta, sa oled seda nii palju teinud. Samas pole ma kunagi rabanud nii, et higipull otsa ees. Mulle on see töö meeldinud. Ma pole kunagi kirjutanud ilma, et Jumal oleks käskinud.
(Arvo Valton täpsustab kohe, et kasutas üksnes kõnekujundit, sest ta saab suurepäraselt hakkama ka ilma kristliku muinasjututa. Või mis tahes religiooni ideoloogiata.)
Muidugi on võimalik sama tunnet endas ka esile kutsuda, kuid mul pole selle järele tarvidust olnud.
Teoste arvu järgi on kaasaegsetest ehk Heljo Mänd minust rohkem kirjutanud. Tammsaare loomingu mahu olen vist juba ületanud.
Aga see on üks rumal jutt, sest kirjanduses pole kvantiteedil mingit tähtsust.
Samas tundub mulle siiski, et mind pole veel päris avastatud. Käsitletud on küll, kuid ma pean silmas ülevaadet kogu loomingust.
Kui hakkasin hiljuti kirjastaja õhutusel oma «Kogutud teoseid» tegema, panin esimesse köitesse ka noorpõlve lugusid, mille olin kirjutanud kolm või enam aastat enne esimese jutu ilmumist. Ka teistes köidetes on niisuguseid asju, mida ma pole varem avaldanud.
Kui palju olete oma tekste hiljem muutnud?
Mul õnneks pole nõukogudelikke hüüatusi, mida häbeneda ja nüüd välja rookida. Tõlkija Edvin Hiedel ütles kunagi minu kohta ühe suurima komplimendi: «Arvo Valtonilt ei leia ühtki kummardust nõukogude võimule.»
Kui Siberist asumiselt tulin, siis ma tegelikult ei arvestanud üldse võimalusega, et minu maailmavaatega saab Nõukogude Liidus kirjanik olla. Aga et olin inseneriharidusega ja kirjutasin töökeskkonnast, mis tol ajal hästi peale läks, ei tehtud mulle takistusi, ehkki proletariaadi ideoloogiat minu loomingus polnud, pigem vastupidi.
Keskkomiteest sain küll igal kongressil sõimata, aga see oli rutiin, mitte tagakiusamine. Neil oli oma pahade poiste nimekiri: Kaplinski, Rummo, Valton, hiljem Runnel ja veel mõni. Kõige halvemat nimetati alati esimesena.
Kord öeldi meie kõigi suureks üllatuseks esimesena välja hoopis Vahingu nimi. Hiljem selgus, et paar päeva varem oli tema teoseid «Ameerika Hääles» analüüsitud ja sellest piisas.
Kui tsensuur ära kadus ja mõtteid polnud enam tarvis ridade vahele peita, muutus mõni autor päris peatuks. Ma arvan, et vabanemine tuli enamiku loomingule siiski kasuks.
Ma ei pidanud silmas mitte niivõrd temaatikat, kui kunstilist või keeletehnilist poolt. Näiteks Betti Alver tegi oma noorpõlve poeeme hiljem päris palju ümber.
Ma põhimõtteliselt ei kirjuta asju ringi. See on nonsenss, kui kaheksakümnene kirjanik teeb ümber seda, mida ta on paberile pannud 15-aastaselt — nii nagu Tuglas tegi oma «Hundiga». Tegu on ju sootuks teise inimesega! Iga teos on kirjutatud oma hetke värskuse ja tunnetusega.
Arvan, et kirjaniku kujunemine võiks olla tema loomingu kaudu jälgitav. Enesekriitika pole küll minu tugevaim külg, aga arvan, et mul pole vaja oma noorpõlve loomingu pärast häbeneda.
Tundub, et eelistate lühivorme. Miks?
Seda lühivormide asja on ka varem räägitud, ehkki ma ei ütleks, et tegu on teadliku eelistamisega. Võib-olla on asi selles, et olen kärsitu inimene. Lühivormi saab ühe hooga lõpuni kirjutada ja nii võttes on nad terviklikumad.
Olete üks väheseid kirjanikke, kes viljeleb eraldi žanrina aforisme.
Kas nõustute aforismiga, et vaimukus on haridust saanud ülbus?
(Muigab.) Eks selles ole tõesti oma tõetera.
Kas teie aforismid sünnivad konstrueerimise tulemuse või välgatusena?
Nii ja naa. Mõnikord need tulevad tõesti sähvatusena. Teinekord jälle inspireerib kellegi teise mõte, mis hakkab hoopis uusi seoseid looma. Paljud aforismid sünnivad reaktsioonina millelegi, mida loen: tahaks kas autorile vastu vaielda või teemat edasi arendada, leida võimalikult tabavat sõnastust.
Peab ütlema, et ma pole mitte ühestki aforismikogumikust leidnud mõtet, mis oleks mulle tõuke andnud. Need on tulnud kas artiklitest või harvem ilukirjandusest.
Mõistan väga hästi, et siin maailmas ei ole midagi uut, kuid oma ainulaadsuse näitamine pole kunagi olnud mu eesmärk. Ega mõte sellest halvemaks muutu, kui keegi teine midagi sarnast varem välja öelnud on.
Meenub juhtum minu esimese aforismikogumikuga, mis pärast viis aastat kestnud marineerimist välja tuli. Ain Kaalep oli kunagi kirjutanud, et eestlasele pole aforistlik mõtlemine üldse omane. Kuna mul oli kogunenud vihikutäis ülestähendusi, siis mõtlesin, et kurat, teen selle ära. (Et ei tekiks eksiarvamust, lisab Valton kiiresti, et on Kaalepiga hea tuttav ja isegi maja Elvas on ostetud Kaalepilt kunagise vaimse kooskäimise koha nostalgiast kantult.)
Kui kirjastus otsustas esikkogu lõpuks välja anda, puhkes kirjastuskomitees vaidlus. Keegi ütles seal, et umbes sama mõtte on varem ütelnud Puškin. Siis Aksel Tamm vastas, et kui kõlbas Puškinile, kõlbab Valtonile ka.
Kui oluline on teile enda vastupeegeldus ühiskonnas? Kui edev te olete?
Iga kunstnik on edev, kuid see on teistmoodi edevus. Tavaelus olen pigem tagasihoidlik. Lapsena olin äärmiselt häbelik. Märjamaa algkoolis, kus õppisin, olid kirjandushommikud. Mäletan, et mul tuli seal Tuglasest väike lõik ette lugeda. Läksin täiesti punaseks ega suutnudki lõpetada, vaid jooksin minema. Juba täiskasvanunagi, noore insenerina, oli ettekandega esinemine minu jaoks eneseületus.
Ka kirjanike liidus putrasin mõnikord parasjagu. Jaan Kruusvall ütles kord tunnustavalt: «Täna ma sain isegi aru, mida Valton rääkis.»
Aga ma võtsin end kätte. Praegu pean ennast päris heaks esinejaks. Kõnelen alati ekspromt, vaid mõnel harval korral olen kasutanud paberil valmis kirjutatud teksti.
Üks pisut klišeelik mõttekäik ütleb, et kirjanik kirjutab terve elu läbi kõigi teoste tegelikult ühte ja sama lugu.
See sõltub autorist. On näiteks neid, kes kogu aeg kirjutavad oma lapsepõlvest või analüüsivad oma iseloomu. Mina olen rahutu vaim, kes ei taha kuhugi paigale jääda.
Andres Langemets on võrrelnud teid malemängijaga, kes johtub oma reeglitest, käib mõnikord nupuga laualt ära ja tuleb taas tagasi. Kas võib võrdlust edasi arendades öelda, et mäng on küll sama, aga partiid erinevad? Kas olete katsetanud mõnd vormi puhtalt mängu ilu pärast?
Muidugi. On olemas selline asi nagu intellektuaalne kirg. Olen palju eksperimenteerinud. Ainuke žanr, mida ma proovinud pole, on kuuldemäng.
Varasemal perioodil ma tavaliselt teadsin, millega lugu lõpeb või mis on selle sõnum, aga hiljem olen lasknud ennast ka näiteks meeleolust kanda. Aimée Beekman rääkis kunagi, et tema teeb loo skemaatiliselt valmis ja asub siis sellele liha luudele kasvatama. Mina enda töömeetodina sellist asja ette ei kujuta.
Ka minuga on tulnud ette naljakaid seiku nagu Hindreyl, kes kolme lehekülje pärast unustas oma peategelase nime ära ja hakkas teda teisiti kutsuma. Kusjuures ta ei parandanudki seda pärast. Minu mustlasainelises loos «Nuga» on samuti selline asi raamatusse sisse jäänud.
Teisalt olen seesuguseid käike ja nimevahetusi mõnes teises loos meelega teinud.
Kas te katsetate ka vastasmängija ehk lugejaga? Indoeuroopa rahvaste lugudes on alati peategelane, kes sündmustikku veab, seevastu põhjarahvastel asjad lihtsalt kulgevad ja raskuskese kandub tihtilugu ühelt tegelaselt teisele. Teie loomingus võib seda samuti kohata. Teistsuguse lähenemisega harjunud lugejas tekitab see segadust.
Muidugi olen katsetanud. Kui kirjutasin oma «Põhjanaela painet», lugesin väga palju eri rahvaste muinasjutte: indiaani, Siberi, vähem ka lõunapoolseid. Ma võtsin sealt küll mõne motiivi üle, kuid tegu on ikkagi mu oma mütoloogiaga.
Selles raamatus nülib karu naise ära ja too käib ringi ilma nahata. Mäletan, kuidas raadiomaja naised ütlesid, et, oh, kui jube muinasjutt. Aga mis see parem on, kui inimene nülib karu ära?
Mulle ongi nende lugude juures meeldinud just see äraspidisus ja tavaloogika puudumine: pöörded juhtuvad ilma põhjuse ja tagajärje seoseta.
Kuidas jõudsite oma esimese, Tšingis-khaanist rääkiva romaani temaatikani?
Kui kirjutasin «Mošeed» ja selle tarvis materjali lugesin, sattusin faktile, et kui Tšingis-khaan oli oma võimu ja kuulsuse tipul, kutsus ta enda juurde tao munga Chang Chuni, et see õpetaks teda igavesti elama. See mõte oli mulle nii vapustav: sa võid olla kõiki rikkusi valdav maailma valitseja, aga surematu sa pole.
(Varem vestluse käigus on Arvo Valton rääkinud, et oli kord Viljandisse sõites võtnud peale tee ääres hääletava tüdruku. Teadmata, kelle autos ta istub, oli neiu rääkinud, kuidas ta oli olnud enesetapule väga lähedal. Üks teos, mille autori nimegi tüdruk ei mäletanud — kõnealune «Teekond lõpmatuse teise otsa» — oli talle elujulguse tagasi andnud. Kellele ta pihtinud oli, jäigi neiul teada saamata.
«Isegi kui see oli tolle tüdruku väljamõeldis, on kirjanikul ikka hea mõelda, et ehk on ta oma teosega päästnud kellegi elu — järelikult pole ta asjata kirjutanud,» lausub Arvo Valton.)
Kriitikud on toonud selle romaani puhul välja vaimu ja võimu vastandumise, kuid minu jaoks on peamine olnud ikkagi surematuse idee. See pani mind kirjutama.
Lugesin neli aastat materjale. Lõpuks olin ma ikkagi allikates väga kinni, sest tunnen ajalooliste tegelaste vastu suurt respekti. Ma ei saa panna nende suhu sõnu, mida nad pole öelnud, sest nad ei saa ju tulla hauast ennast kaitsma ja minuga vaidlema, et kuule, mis jutt see nüüd on.
(Juurdlen pisut oma pieteeditunde üle ja kohatu võrdlusena turgatab mulle pähe, et meie intervjuu ilmumise ajal on Arvo Valton Eestist ära ega saa tulla ennast kaitsma nende sõnade eest, mida olen tema suhu seadnud, respektist hoolimata.)
Ka minu hinnangul üks paremaid eesti kirjanikke Karl Ristikivi on olnud oma ajaloolistes teostes küllaltki allikatruu ja mulle see lähenemine meeldib. Mäletan, kuidas me Jaan Krossiga kunagi sel teemal vaidlesime. Tema arvates oli Ristikivi looming paljas, sest seal polnud seda ažuurset rokokoolikku lausesegadikku, mida Krossi loomingus leida võib. Minu vaimulaadile on aga just ristikivilik lähenemine märksa vastuvõetavam.
Toetusin oma romaanis üsna täpselt «Mongolite salaajaloole», mis on kirja pandud Tšingis-khaani perekonna tarvis, mitte laiale üldsusele. Seega on seal küllaltki objektiivselt kirjas ka tema nii-öelda pahateod. Muidugi leidub ka fantastikat.
(Kõrvalepõikena mainib Arvo Valton, et filmi «Viimne reliikvia» stsenaristina tunneb ta end halvasti sellepärast, et vastupidiselt tema tõekspidamistele on linateoses ajalugu väänatud. «Ivo Schenkenbergi — ühte vähestest eesti rahva kangelastest — on teotatud,» on Valtoni karm hinnang.
Ta selgitab, et algselt oli stsenaariumis tollel tegelaskujul sootuks teine nimi, ent toimetaja ja režissöör otsustasid anda talle siiski Bornhöhelt pärineva. Et Arvo Valtoni arvates kujundab rahvas suures osas oma arusaamad filmi, mitte ajaloolise tegelikkuse põhjal, oli selline teguviis tema arvates väär.)
Viimasel ajal olete tõlkinud palju soome-ugri rahvaste kirjandust, sealhulgas luulet. Kas tõlkimine pakub sama suurt rahuldust kui ise kirjutamine? Luule on kujundirohke žanr. Kas ei tekita see kiusatust autori tekstist kaugemale minna ja ennast sinna sisse panna?
Luulet on väga põnev tõlkida. Proosat tõlkida on hoopis tüütum, ehkki samas ka lihtsam.
See on nagu ristsõnamõistatus: kuidas säilitada riimi ja rütmi, stiili ja kujundit — kogu aeg peab valima, millise elemendi ohvriks tood.
Olen suhtunud autoriteksti alati väga suure pieteeditundega. Olen neid töid teinud küll enamasti reaaluse tõlke kaudu üle vene keele — seda on ka ette heidetud — kuid mul pole väga palju aega. Kui mul minna tuleb, kes siis seda tööd jätkab?
(Elva kohvikus kanget espressot mekkides ei näe kirjanikuhärra oma eluaastatest hoolimata mitte sugugi välja, nagu tal ei jätkuks selles ilmas tegemist. Loo ilmumise eel lendas ta kevadisse Pariisi ettekandega esinema.)
Kuidas meie hõimurahvaste olukord praegu Venemaal tegelikult on?
Maailmas on olnud hullemaid olukordi. Näiteks Tasmaania saarel tapeti kogu põlisrahvas ära. Sellega võrreldes pole soomeugrilased kõige hullemas seisus, aga süstemaatiline venestamine on käinud juba sajandeid. Samuti on venelased maha vaikinud tõsiasja, et nende genotüüp pärineb suures osas soome-ugri rahvastelt. Kunagi võimsat Mordva riiki poleks nagu olnudki — üksnes valge laik ajaloos!
Ka teiste rahvaste panust vene kultuuri ja teadusesse ei tunnistata, XX sajandil ilmunud vene kulturoloogilised raamatud ei kirjuta sellest sugugi. Üksnes Bütsantsi ei saa venelased eitada ja natuke Skandinaavia mõju seoses Rjurikuga, aga muu on absoluutselt välistatud. Kui suur osa on vene kultuuris näiteks tatarlastel — ja ei ühte sõna!
Kogu teadus oli pärast Peeter I baltisakslaste käes, aga seda ei peeta oluliseks. Ka nii-öelda vene teadlane Lomonossov oli ju tegelikult pomoor, seega umbes 75 protsendi osas soomeugrilane. (Pomoorid on Novgorodi mailt Valge mere äärde rännanud slaavlaste ja sealsete põliselanike segunedes sündinud etniline grupp — toimetaja) Inimestel, kes tahtsid karjääri teha, tuli venestuda. Näiteid survest võib tuua palju.
Komi Ivan Kuratov oli meie Koidula kaasaegne, sealjuures tunduvalt euroopalikum luuletaja kui Koidula. Tema ei saanud terve elu ühtki oma teksti avaldada: ilmus vaid viis luuletust rahvaluule pähe.
Bolševistid nägid esialgu tsaarivõimu surve all elanud väikerahvastes liitlasi, mis andis viimastele kümme aastat õitsenguaega. Neil tekkis kiiresti tugev haritlaskond ja kujunesid administratiivüksused. Kolmekümnendatel lõppes see paraku suure krahhiga. Isegi ladina tähestikule rajatud, sageli värskelt loodud kirjakeeled viidi üle slaavi tähestikule.
Pärast repressioone olid inimesed ärahirmutatud ja rahvuskultuur on sellest saadik olnud surve all. Praegu enam rahvuskoole ei ole: emakeelt õpitakse paar tundi nädalas fakultatiivainena, kusjuures alternatiiviks on inglise keel. Vanemad valivadki sageli just inglise keele, sest emakeelt räägitakse kodus niikuinii.
Ilukirjandus on praegu ainus vahend oma keele säilitamiseks.
Olete olnud 14 aastat soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni president. Kas seda tõlkimistööd võib nimetada ka missioonitundest tulenevaks?
See on kahepoolselt kasulik. Soome-ugri autorite teoste tõlkimine annab meie inimestele natukenegi aimu, et seal on tunduvalt soojem, valusam ja inimlikum kirjandus kui läänes praegu üsnagi levinud vulgaarluule või ridadesse lükitud proosa, kus pole lüürika hõngu ka mitte.
Oleme seal oma rahaga andnud välja ka eesti kirjandust. Näiteks Udmurtias on ilmunud juba üle kahekümne meie raamatu. Alustasime klassikast: Kristjan Jaak Petersoni loomingut on maailmas peale eesti ja saksa keele ainult udmurdi keeles. Lisaks veel Liiv, Under, Alver, Haava, Enno.
Nüüd on järg jõudnud tänapäeva noorte kirjanikeni: Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mihkel Kaevats. Tõlkeid teeb andekas Nadja Ptšelovodova.
Eesti kirjandust panevad oma keelde ümber ka mari Albertina Ivanova ja komi Niina Obrezkova, aga nemad teevad seda peamiselt reaaluse tõlkena.
Rahvusvaheline suhtlus ja tähelepanu aitavad hõimurahvastel hoida oma eneseteadvust ja annavad kirjanikele lugejaskonda. Minu suur unistus on, et jõuaksin luua fondi nende omakeelsete debüütteoste väljaandmiseks.
Soome-ugri kirjanduste assotsiatsioon on juba neli aastat andnud omakeelse kirjanduse preemiat kuues kategoorias. Kirjandusauhind on pühendatud 1937. aastal hukatud udmurdi kirjaniku Kuzebai Gerdi mälestusele.
Kui palju on näha tuge Ungari ja Soome poolt?
Ungari tegevus selles vallas on marginaalne, Soome on ikka üht-teist korraldanud. Eestlased on praegu Venemaal elavate hõimurahvaste osas kõige enam ära teinud.
Suurepärane mokša kirjanik Vassili Krigin ütles mulle küll üpris skeptiliselt: «Tead, Arvo, sinu tegevus pikendab meie rahva eluiga tervelt kolm päeva.» Ma vastasin, et kui minusuguseid on palju, siis võib ju need kokku liita.
Mehed on üldse suhtumiselt nihilistlikumad, õnneks on aga peale tulemas terve põlvkond noori naiskirjanikke.
Venemaal elavad soome-ugri rahvad suhtuvad eestlastesse väga soojalt ja austavalt. Nende hõimlustunne meie vastu tundub olevat tugevam kui meie oma nende vastu. Juba nõukogude ajal, kui sealmail peetud kirjanduskongressil mõni eesti kirjanik kõnepulti läks, tõusis rahvas saalis püsti.
Tšõngõz Aitmatov kirjutas vene keeles põhjendusega, et nii jõuab tema sõnum kaugemale. Kas see on karjeristi eneseõigustus? Kas venestamise all kannatavad väikerahvad peaksid eelistama emakeelt?
Olen sel teemal Aitmatoviga ka vestelnud. Raske on hinnangut anda. Võtame näiteks suurepärase mansi kirjaniku, minu hea sõbra Juvan Šestalovi. Ta on küll parasjagu hull, sest väidab, et kõik rahvad on alguse saanud mansidest, samas aga erakordselt andekas ja vägev mees, tõeline šamaan, kes lubas ükskord mu peale vihastades mind sitikaks muuta.
(Siinkohal jääb Arvo Valton hetkeks vaagima, kuivõrd ta juba sitikas on.)
Šestalov hakkas algul kirjutama mansi keeles, aga kui sul lugejat ei ole ja isegi grammatikat pead ise looma, ei saa hukka mõista, et lähed üle vene keelele. Kui olen seda viimast talle ette heitnud, siis ta vihastab, olekult vürst, nagu ta on.
Ka võimas handi kirjanik Jermei Aipin kirjutab vene keeles. Tema «Jumalanna verisel lumel» on vapustav teos, mis on Volkonski tõlkes eesti keeles ilmunud. Kindlasti tasub lugeda. See on hümn handi naisele.
Või metsaneenets Juri Vella, kes elab taigas ja näeb sealt maailma selgema pilguga kui meie kõik kokku ning julgeb oma mõtteid valjult välja öelda.
Kas saab ette heita, et nende lugejaskond on seeläbi laiem, et nad vene keeles kirjutavad?
Milline on soome-ugri väikerahvaste tulevik?
Hantidel ja mansidel on väga raske püsima jääda. Teistel läheb paremini, aga see nõuab järjepidavat tööd. Tasub meeles pidada, et kui nemad on läinud, on järg meie käes.