Sööme sõnu. Lihahimu lainetused

Foto: Üllar Priks

Mis ma siin ikka räägin, igasuvine jama. Ühel hetkel otsustab naispere, et kaks kuud menüü tipus valitsenud mahlased steigitükid tuleb arvata «Viimse reliikvia» munkade avastatud kahtlaste mardikate sekka ehk on saatana kätetöö, ning hakkab ennastunustavalt Google’i otsingulahtrisse kõiksugu «vege»-tüvega sõnu koputama. Eks ma seisa siis mõnda aega nõutu näoga, marinaadist tilkuvad kaelakarbonaadilatakad käes, ja lase nende mõttepisikul hinges idanema hakata. Varasem kogemus näitab, et soravalt nakkab, pole mõtet vastu põtkidagi. Paar grilliõhtut üksiku hundina ja liha käibki suus ringi nagu tükike jalasooja kalossi.

Ei noh, pole hullu, ma kannatan selle haigushoo ära. Ta ju läheb üle, alati on läinud. Ja siis lähen jälle turule, teen lihamüüjale silma ning näitan näpuga suurele läbikasvanud lihakäntsakale.

Seni tuleb aga raviplaanist kenasti kinni pidada. Jaanipäeval grillime, raisk!