Sööme sõnu: Vaiksed nelja­päevad Lollidemaal

FOTO: Üllar Priks

Ma ei tea, kuidas on praegu, aga minu lapsepõlves oli koolisöökla üks omamoodi veider paik. No nagu Lollidemaa, Narnia või Kettamaailm. Seal toimisid omad reeglid ja aeg liikus hoopis teise kiirusega kui näiteks garderoobis, kooliarsti juures või direktori kabinetis.

Eks selle paiga müstilisust kahandanud muidugi tõsiasi, et vähemalt korra päevas oli igal matsil võimalik sinna sisse vajuda ja veerandtunnisele kaosele omapoolne panus anda. Kogu see hirmutav anarhia toimis samas kindlate reeglite järgi. Näiteks tuli väljavalitud magustoiduportsjonisse alati võimalikult kiiresti sõrm pista, et konkurent seda näppima ei hakkaks. Kindlasti pidi vastu puiklemata suuremate klasside poistele loovutama kandikule kuhjatud leiva- ja saiaviilud, et hiljem nendest meisterdatud kuulidega vastu kuplit saada.

Kord-paar aastas oli meil võimalik lähemalt tutvuda Lollidemaa köögipoolega. Seda sõna otseses mõttes. Graafiku alusel veetsid kõik õpilased koos oma pinginaabriga päeva kokatädisid abistades. See aga tähendas koolitundidest priiks saamist. Nii et tuliste supipottide tarimine ja sinise moega kartulihunnikute laudadele tassimine tundusid tõelise loteriivõiduna.

Tagasi üles