Rahu on vaimne keskkond

Allan Praats Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MEIE LINNAS asetleidnud traagiline sündmus osutas eriti teraval moel sellele, et terrorism ei ole kusagil kaugel võõral maal pommivööd kandev meeleheitele viidud fanaatik, vaid mõtteviis, mis võib imbuda ühiskonda, kus peetakse väärtuslikuks rahu ja sotsiaalset sidusust.

Kuulume ajalooliselt kristlikku mõtte- ja vaimuilma, mille üks maksiime ja üleskutseid on armastada ligimest nagu iseennast. See tähendab, et sajandite vältel on taas ja taas üles ehitatud indiviidide, iga üksiku isiksuse vaimu- ja tahtejõul põhinevat ühiskonda, kus põhiväärtus on isiklik vabadus, mis toetub vastastikusele lugupidamisele, austusele ja armastusele.

Selle paradigma juurde kuulub arusaam, et inimene on südametunnistuse asjades vaba Jumala ja ligimese ees, aga ta kaalutleb, otsustab ja vastutab. Kui ühest selle protsessi elemendist jääb vajaka, ei ole tegemist vaba tahte aktiga. Kaalutlemine lahus otsusest ja vastutusest on viljatu või on selle vili mürgine. Otsus ilma kaalutlemata on vastutustundetu. Vastutuseta kaalutlemine ja otsustamine on destruktiivne nii indiviidi kui ühiskonna struktuurile ja vaimule.