Seda artiklit kavandades lugesin ma läbi kolm raamatut. Lõpuks jõudsin selgusele, et mul polegi mõtet Epp ja Justin Petrone lugu üles kirjutada, sest nad on seda juba ise meisterlikult ja avameelselt teinud.
Epp ja Justin Petrone — kirjanikepaar, kes ei karda raamatusse sattuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhuse tahtel sattusin kõigepealt lugema Justin Petrone raamatut «Minu Eesti», mis nägi trükivalgust mullu sügisel. Ameerikast pärit ajakirjanik kirjeldab seal, kuidas ta tutvus eestlanna Epuga, armus ja lõpuks püsivalt Eestisse elama asus.
Epp oli Justini kirjeldust möödaViljandimaalt pärit kange tüdruk, keda ümbritsesid Eestile nii iseloomulikud inimtüübid ja nähtused. Raamatus muutusid sümboliks näiteks küüditamise üle elanud tädi Salme, Epu vanaema haisev kemps, tatrapuder ja viinasokid.
Loomulikult hakkas mind selle kõige peale huvitama, milline on abielupaari lugu Epu silmade läbi vaadatuna. Kui võtsin kätte Epp Petrone kolm aastat tagasi ilmunud «Minu Ameerika», «Minu» sarja avaraamatu, avastasin üllatusega, et see algas täpselt sellest kohast, kus «Minu Eesti» pooleli jäi.
«Aastal 2002 tutvusin Soomes rahvusvahelisel noorte ajakirjanike koolitusel ameeriklase Justin Petronega. Tutvusest ja külaskäikudest sai armastus, armastusest abielu. Pärast aastast Eestis elamist ja lapse sündi asusime ümber New Yorki,» kirjutab autor avalehel.
Järgnevad leheküljed, mida on lausa kahe raamatu jagu, toovad lugeja ette Epu ülestähendused unelmatemaalt Ameerikast. Otse loomulikult on seal peamised tegelased Justin ja tema perekond.
Kõik polnud selles ookeanitaguses elus sugugi nii roosiline, nagu Eestist vaadates arvata võiks, kuid raamatu lõpp kõlab paljutähendavalt: «Olen väsinud võrdlemast ja üldistamast. Mulle lihtsalt meeldivad need inimesed siin, kõik eraldi ja kõik kokku.»
Kohtumine läks täissaalile
Nüüd on Epp (35) ja Justin (30) Petrone elanud juba kolm aastat taas Eestis, Tartus. Peale 6-aastase Marta on peres kasvamas 2-aastane Anna.
Epu loodud kirjastus Petrone Print on välja andnud 23 «Minu» sarja raamatut. Need on leidnud Eestis oma tänuliku lugejaskonna, näiteks Viljandi linnaraamatukogus peab nende laenamiseks järjekorras ootama.
Kui Epp ja Justin Petrone 30. aprillil raamatu ja roosi päeval Viljandi lugejatele esinemas käisid, kogunes linnaraamatukogu Ameerika teabenurka umbes 70 inimest. Paljud neist soovisid kohtuda tegelastega, kelle mõtted ja isiklik elu neile raamatutest tuttavaks on saanud. Lugejaid huvitas ka «Minu» sarja loomis- ja tegemislugu — nii mõnigi kohaletulnu oli läbi lugenud kõik selles sarjas ilmunud raamatud.
Konflikt pani kirjutama
«Kolisime Ameerikasse New Yorgi lähistele siis, kui olime Justiniga umbes aasta Eestis elanud,» alustas Epp Petrone juttu sellest, kuidas populaarne eri maade eluolust kõnelev raamatusari alguse sai.
«Minu silmis oli seal suhteliselt keeruline elu, sest ühest küljest oli mul palju vaba aega, mis andis võimaluse kirjutada, teisalt elasin üle kultuurikonflikti: olin võetud ühest harjumuspärasest kultuurist välja ja pandud teise.»
Kuigi Epp oli ka varem maailmas ringi rännanud, ei olnud tema varasemad kogemused võrreldavad püsivalt teise riiki elama asumisega.
«Rännates vaatad asju palju tolerantsema pilguga ja jääd pidama niinimetatud imestuse faasi. Aga kui pead hakkama sellel maal elama, jõuad ühel hetkel konfliktini: mõistad, et need asjad häirivad sind,» selgitas ta.
Üks konflikti põhjus oli Epu hinnangul see, et ta oli pärit lihtsast perest ja kultuurist, kuid Ameerikas leidis ta ennast tarbimisühiskonnast, kus asju ostetakse väga kergekäeliselt ja visatakse ka sama ruttu ära.
«Tahtsin eestlastele näidata, et Ameerika elus on samuti mitu tasandit. See ei ole ainult unelmatemaa ja meil ei ole mõtet sealset elu täies mahus järgida,» rääkis ta.
Kui eestlanna oma nelja aasta jooksul kirjutatud mõtted käsikirjaks vormis ja kahele Eesti kirjastusele avaldamiseks saatis, sai ta neilt paraku eitava vastuse.
«Mõlemad ütlesid, et sel ei ole üheselt mõistetavat žanri: see pole reisikiri ega probleemraamat,» nentis autor. «Mõtlesin siis, et võiksin raamatu ise välja anda.»
Plaani luua oma kirjastus oli ta salajas juba ammu endaga kaasas kandnud.
Pärast kirjastuse vormistamist märkas Epp, et paljud tema sõbrannad on Eestist välja rännanud. «Mõtlesin, et kui mina olin juhuslikult oma raamatule nimeks pannud «Minu Ameerika», siis võiksid ju nemadki kirjutada oma «Minu» raamatu.»
Juhuslik mõte viis eduni
Et kirjutada soovijaid on palju ja ka lugejaid jätkub, annab kirjastus «Minu» sarja raamatu välja korra kuus. Mai raamat on näiteks «Minu London», mille autor on moekunstnik Anu Samarüütel.
«Kõige ebameeldivam on see, et mul tuleb mõnele võimalikule autorile ära öelda,» tunnistas Epp Petrone. «Näiteks Mehhiko kohta on tulnud eri inimestelt kolm proovikatkendit ning kahele neist tuleb saata eitav vastus.»
Lugusid valides püüavad kirjastuse inimesed otsida võimalikult erinevaid autoreid. Nad soovivad, et sarjas oleksid välismaalastega abiellunud eestlaste kõrval esindatud vabatahtlikud, väliseestlased, reisisellid, eneseotsijad, üliõpilased, õppejõud ja muudki inimtüübid.
«Neis raamatutes on tähtis nii riigi kirjeldus kui isiksuse areng,» rõhutas Epp.
«Minu Eesti» kirjutamiseks oli samuti soovi avaldanud mitu inimest, kuid peale jäi kirjastuse ühe osaniku Justin Petrone proovikatkend. Selles raamatus on palju juttu Viljandimaast, Epu sünnipaigast.
«See ongi minu Eesti. Mõni teine inimene oleks kirjutanud ilmselt teistest paikadest,» lausus Justin ja tõi näiteks ühe huvitava juhtumise.
«Kui olime Tartu ülikoolis loengus koos teiste välismaalastega, küsis üks neist: «Kus on Viljandimaa?» Õppejõud, kes oli pärit Tallinnast, vastas: «See on mingi pisike maakond Lõuna-Eestis!» Mina aga mõtlesin, et misasja: Viljandimaa on ju nii suur, see on nagu Eesti süda! Seal on nii palju inimesi, keda ma tunnen! Sain aru, et minu Eesti ja selle õppejõu Eesti on natuke erinevad asjad.»
Kõneleb eesti keelt
Justin kõneles veel palju mahlakaid seiku oma raamatu kirjutamisest ning mainis muu hulgas, et ilmselt mõjutasid teda kirjutamisel Andrus Kivirähki «Ivan Orava mälestused» ja mängufilm «Jan Uuspõld läheb Tartusse» — just neid sattus ta enne raamatu kirjutamist lugema ja vaatama.
Justinit hämmastasid eestlaste täpsusearmastus ning perekondade minevikus peituvad traagilised üleelamised. Kohtumisel kirjeldas ta lugejatele värvikalt ka oma keeleõpinguid — praegu suudab mees ennast eesti keeles juba vabalt väljendada.
Petrone Print on välja andnud veel palju teisigi teoseid, nende seas mitu Epu kirjutatud lasteraamatut.
«Marta varbad» jutustab Petronede vanema tütre Marta lugusid. «Siis, kui seened veel rääkisid» ja «Kust tuli pilv» on kirjutatud Epu lapsepõlve ainetel. Esimese tegevus toimub Karksi ja Polli vahel metsas ning teise oma Sürgavere liivakarjääri lähedal.
Plaane ja ideid Epp ja Justin Petronel edaspidiseks jätkub. Üks neist on kas või see, et üsna pea kolib perekond Tartust ära Viljandisse. Tulevane kodu on neil siin juba valmis vaadatud.