Arved Breidaks: Euro — kas inetu prints?

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EUROALAGA ühinemiseks lausa meeleheitlikke pingutusi teinud Eesti on tähtsa otsuse langetamise eelõhtul olukorras, et ühisrahaga liitumine ohustab meie rahanduslikku stabiilsust rohkem kui eurotsoonist väljasolek. Paradoksaalne, kuid näib, et Eesti tulevase majandusedu garandiks peetud euro on hoopis lühikese köie otsa seotud liiga raske ankrukivi, mis paadi põhja võib tirida.

Kreeka eelarvekriis, mis on riigi pankrotiohtu viinud, ei ole lihtsalt ühe kauge lõunamaa, vaid meie kõigi ühine kasvav mure. Kui mitte veel praegu, siis kindlasti järgmise aasta 1. jaanuarist, mil Eesti on kõigi eelduste kohaselt üks euroala riike.

PARAKU toimub Eesti liitumine mullu oma kümnendat aastapäeva tähistanud Euroopa ühisrahaga ajal, mil see elab üle oma lühikese eluea rängimat kriisi. Kuna Kreeka valitsus pole suutnud toime tulla vajalike eelarvekärbetega, on riigi rahapuudus kasvanud sedavõrd suureks, et ohtu on sattunud ühisraha usaldusväärsus.

Tõenäoliselt ei suudaks Kreeka üksinda euro usaldusväärsust põrmu tallata, kuid võrreldavasse eelarvekriisi on sisenemas ka Hispaania ja Portugal ning asjad pole kiita Eestile alatihti eeskujuks toodud Iirimaal.

Kõigis neis euroala riikides on valitsuse eelarve defitsiit üle 10 protsendi euro­ala riikidele lubatud kolme protsendi asemel. Vajadus lisaraha järele on kasvanud väga suureks, kuid võimalused seda tavapärasel viisil turult hankida on ahtad või liiga kallid.

Eesti poliitikute pikki aastaid korratud mantra, et tugev euro on meie majandusedu võti, muutub üha sisutühjemaks, sest tegelikult ei tee euroala riigid euro kursi hoidmiseks kuigi suuri pingutusi. Mullu suutsid eelmainitud 16 riigist eelarvekriteeriumi täita üksnes Luxemburg ja Soome ning kandidaatriik Eesti, kus eelarve puudujääk moodustas 1,7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Tuleb välja, et Eesti on osutunud vagamaks kui Rooma paavst ise.

EESTI pääsemine euroalasse tehakse teatavaks 12. mail. Teadaolevalt oleme täitnud kõik ühisraha käibelevõtuks seatud tingimused ning poliitilisi ega tehnilisi takistusi järjekordse rahareformi elluviimise teel olema ei peaks. Ent kas meil on tingimata tarvis ühineda euroga ajal, mil selle tulevik on seatud suure kahtluse alla ja selle kurss USA dollari suhtes kiiresti kahaneb?

Kreeka väljaaitamine mustast august võib kujuneda Augeiase tallide puhastamisega võrreldavaks tööks, kuid ei saa olla kindel, et teised euroala riigid just Heraklese väega on. Pigem küsivad jõukamate euroriikide maksumaksjad oma poliitikutelt, miks kulutatakse nende raha Kreeka aitamiseks, kui kreeklased ise kärbetega nõus ei ole ja nende vastu tänavatel mässavad?

SAMA KÜSIMUS kerkib üles Eestis, sest tõenäoliselt kuulume meiegi Kreeka ja halvemal juhul ka teiste samasugusesse seisu sattuvate euroriikide doonorite hulka.

Kas meile ikka on vaja neid lisakulutusi, kui endilgi raha napib? Lühikeses perspektiivis vaadatuna kindlasti mitte. Nagu viidatud, on meil endilgi kohti, kuhu vaevaga teenitud raha kulutada, rohkem kui küll. Pealegi ei oleks Eesti maksumaksja suhtes aus käitumine, kui piltlikult öeldes meie pritsimeeste pealt kokkuhoitud raha kulutataks Kreeka riigisektori ülalpidamiseks.

Ning kui vaadata, kuidas on viimasel ajal läinud oma rahvusvaluutale truuks jäänud Rootsil, Suurbritannial, Taanil, Šveitsil ja Norral, siis paistab pilt nende riikide seisukohast vaadates õige rõõmus. Viie eurovälise riigi rahvusvaluuta kurss on euro suhtes viimasel ajal tugevnenud ning Šveitsi frank on praegu euro suhtes viimase kümne aasta kõrgeimal tasemel.

Ka majanduslangus oli nii Šveitsis kui teistes eelmainitud riikides mullu marginaalne: Šveitsis poolteist protsenti ja Norras üks protsent. Euroopa Liidu keskmine majanduslangus oli neli protsenti. Äkki peaksime meiegi ühisrahast, nüüd kui see on meil käeulatuses, loobuma? Usun, et kiusatus see loosung välja kerida on juba mõnelgi rahvaliitlasel, kes mäletatavasti 2004. aasta europarlamendi valimiste kampaanias lubasid sinna pääsedes krooni kaitsta.

EHKKI faktid räägiksid justkui euroga ühinemise vastu, usun, et pikemas plaanis on Eesti kuulumine euroalasse kasulikum kui sealt väljasolek.

Kuulume eurotsooni ju praegugi, sest krooni kurss on aheldatud euro külge ja suur osa Eesti äritegevusest põhineb eurol. Isegi teie korterilaenu leping on tõenäoliselt sõlmitud eurodes ja ümber arvestatud kroonidesse, mitte vastupidi.

Euro nagu iga kaubeldava valuuta väärtus on ajas kahtlemata muutuv. Näiteks eelmise kümnendi jooksul oli USA dollari kursi kõrgeima ja madalaima positsiooni vahe suhtes Eesti krooni (ehk eurosse) 1,9-kordne.

2000. aastal 26. oktoobril 18.84 krooni maksnud dollar odavnes 15. juuliks 2008 tasemele 9.79 krooni. Ja tegemist on maailma usaldusväärseima valuutaga.

Vale on ühisraha idealiseerida ning näha selles Eesti majanduse käimatõmbajat. Samas on ühinemine euroalaga kokkulepitud kohustus, mille Eesti võttis Euroopa Liitu astudes.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et euroga ühinemise aeg ei ole Eestile kõige meeldivam, kuid selle edasilükkamine ei tee midagi paremaks, sest kroon jääks nagunii euroga seotuks.