TORUPILLI-ANTSU JUTU: Teeme Eesti maheriigis!

Ants Taul Foto: Elmo Riig / Sakala

Vanast es ole sõna «mahe» olemengi, lihtsalt olli ää süük. Miu poig võtt kardulit üles ja and raasike meile kah. Peris nuurus tulli miilde! Ku me latse ollime ja rõuna päält ilda õhtuni suuskege alla lasseme, sõs vanaemä kuts peräst süümä ja võtt ahjust kardule vällä. No küll nii ollive ää! Siast karduld ei ole tänapäeval enämb kunnigild saia. Nii, mes sa poodist ostat, om nigu viipunni — na om üle väetet.

A egä sii mahe nõnda keeruline ei olegi. Miu poig es pane määnekestki väetist, tarvit nn mitmevälläsüsteemi. Meil om siin söödin maad küll, niidame järest maha, sis jääp sii einärämps ja puha sinnapaika. Egä aaste võtame uvve latsi, künnäme selle umbrohu maa sissi ja sii omgi väetis. Sii om ju maru lihtne, sellege saas egäüits akkame. Kes linnan eläve, võis ju omale kasvõi sibulit, tomatisi jne pottege akne pääle kasume panna.

Mu tüdär ja väimiis eläve Aanjan ja kasvateve sääl kah aiavilla. Nemä teeve üte rua vana einä või küsive naabre käest, selle laoteve maa pääle laiali ja sinna, kos tahave kardule maha pista, sinna teeve sis einä sissi mulgu ja paneve kardule maha. Kae, kus tulli uhke kardul! Sii ein ju sääl järest mädänes ja and uumust ja väetist ja umbrohi ei akka kah sellest läbi kasume. Väimiis ütel, et sedä kutsutes permakultuuris. Nemä kasvative sedäsi kikke: sibulit ja porknit. Ja kik puha mahe.