Hästi arenenud õiglustunne tundub olevat igati hea omadus. Eestlastel näib seda
Juhtkiri: Tõde ja õigus
jätkuvat. Oma tõe ja õiguse eest on siin kandis alati seistud ja mõnikord on selle pärast lausa juuksekarv lõhki aetud, meenutagem või Andrese ja Pearu kombel vägikaika vedamist. Enamasti ei saa protsessija küll muud kui rahulolu teadmisest, et ta ei leppinud vagura kannataja rolliga.
Kolmapäevases «Sakalas» kurdab Pärsti valla Matapera küla elanik Avo Tiit, et jäätmeveofirma Veolia Keskkonnateenused ei tühjendanud lepingusse kirja pandud päeval tema prügikasti, kuid esitas sellest hoolimata teenuse eest arve.
Firma omakorda leiab, et vallaga sõlmitud püsiteenuse üldleping annab alust küsida raha ka sel juhul, kui ta on olnud igati valmis graafiku järgi prügi ära vedama, kuid see temast sõltumatul põhjusel siiski tegemata jääb. Kõnealusel juhul sai takistuseks lumest puhastamata tee.
Siinkohal tuleb mängu veel kolmas osaline, Pärsti vallavalitsus, kes väidetavalt pidi tüli põhjustanud tee hooldamist korraldama. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kuigi tegu on erateega, on vald võtnud kohustuse see lumest puhtaks lükata, sest selle ääres elab mitu peret.
Ka Pärsti vallavalitsusel on enda õigustuseks vabandus olemas: mõnikord on loodus oma ettearvamatuses vägevam kui mis tahes sahk ning erandolukordi tuleb elus ikka ette.
Tuleb tõdeda, et omamoodi õigus on kõigil asjaosalistel. Samuti pole võimalik koostada nii üksikasjalikku seadust või lepingut, et see ühelegi lahkarvamusele ruumi ei jätaks.
Väikse summa, ent hindamatu põhimõtte pärast kohtusse minna oleks vaevarikas ning arvatavasti tupikusse viiv tee. Küll aga oleks huvitav kuulda tarbijakaitseameti seisukohta, seda enam et samasuguseid juhtumeid oli tänavu küllap nii mõnelgi pool Eestis. Kasu oleks olnud ka asjaosaliste koostööst, näiteks sellest, kui vald oleks andnud prügiveofirmale rasketest teeoludest teada.