Hiljuti saabunud teade kirjanik Jerome David Salingeri surmast tekitas palju vastukaja ja andis kinnitust, et sõna «kultus» kasutamine pole mõnel juhul pelgalt moeasi.
Repliik: Sõna vägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti on kirjaniku esimene romaan «Kuristik rukkis» maailmakirjanduse hulka arvamist väärt, kuid kahtlemata on tema loomingu populaarsuse taga ka tema enda loodud müüt.
Ingliskeelsed järelehüüded Eesti teisejärguliste veebikülgede foorumites mõjusid südamlikult, aga ka äraspidiselt. Eriti kui võtta arvesse kirjaniku eraklikku loomust ja väidetavat ükskõiksust avaliku arvamuse suhtes. Siiski on see märk, et terve põlvkonna sümboliks olnud autori mõju kestab edasi. Iseküsimus, kui palju on see raugenud päevast, mil John
Lennoni mõrvar Mark Chapman väitis, et tema teo ajendiks olid «Kuristik rukkis» peategelase põhimõtted.
Kindel on, et iga generatsiooniga käib kaasas mõni kultusteos, olgu see siis «Vihurimäe», «Meister ja Margarita», «Stepihunt», «Arbuusisuhkrus», «Vähi pöörijoon» või «Harry Potter». See annab tunnistust nii moevoolust kui tõsisest kirjandushuvist. Tähtis on aga, et armastus kirjasõna vastu püsiks ega võtaks veidraid vorme.