Tiiu Kuurme: täiskasvanute elu ei veena enam noori

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Elmo Riig

Tallinna ülikooli õppejõu Tiiu Kuurme sõnul panevad noori ennasthävitavalt käituma suur elamustenälg ning selgete piiride puudumine ühiskonnas.

Tiiu Kuurme, mis on meie lastega lahti, et nad on nii vägivaldsed, nagu hiljuti ajalehtedes on kirjutatud?

Tundub, et neil puudub see, millele oma vaimus kinnituda. See puudub ka täiskasvanutel, aga neil on veel vanast ajast järel alusväärtused, millesse uskuda.

Noored kogevad, et praegu on justkui kõik lubatud. Nad näevad, kuidas nende vanemad ei tule toime, kuidas täiskasvanud ise vääritult käituvad ning kui karikatuursed võivad olla poliitikud. Samas ei jõua noorteni sügavama sisuga kultuur, neis on tekkinud selle vastu tõrge.

Nii võibki öelda, et täiskasvanute elu ei veena enam noori. See ei sea neile piire, mida tohib ja mida ei tohi teha. Teisalt on noortel suur elamustenälg ning neil on kadunud aukartus elu ees. See on äärmiselt ohtlik.

Kirjeldasite oma lastehoolekande arengupäeval peetud sõnavõtus hedonismi ehk naudingutele suunatud maailmavaadet. Kas see alles võtab meie noorte hulgas võimust või juba valitseb?

See juba valitseb, väljendudes hetkele elamises ning üha uute naudingute ja elamuste otsimises. Samas ei kannatata enam üksi olla ja millegi nimel pingutada. Noortel on tekkinud keskendumisraskused, mille taga võib näha meedia ja närvilise maailma mõju.

Imikud viiakse autoistmel teise maailma otsa ning alla aastased lapsed on külastanud juba mitut riiki. Mina usun selles osas steinerpedagoogikat, milles leitakse, et väikelaps tuleb paigal hoida. Tema meelte muljed ei tohi olla liiga intensiivsed ja rikkalikud, sest see kahjustab inimese sisemist tasakaalu ja vaimu. Ülearu elamusi pakkudes saamegi keskendumisvõimetu lapse.

Levinud on ka see, et vanemad kasutavad televiisorit lapsehoidjana ja lubavad oma võsudel sealt kõike valimatult vaadata. See on aga otsene põhjus, miks lapsed on vägivaldsed, agressiivsed ja pidurdamatud.

Kas hedonismile omane emotsionaalne nälg on ka üks põhjus, miks noored otsivad aina rohkem teravaid elamusi?

Nii on see tõesti.

Teismelistes on väga palju sisemisi ressursse. Neil on suur tahe tegutseda, õppida, midagi ette võtta. See energia on meie ülereguleeritud eluga paraku nii ära raamitud, et elatakse lõpuks agressiivsusena välja. Põhjus võib aga olla lihtsalt igavus.

Mulle tundub, et ka koolis tuleks sagedamini analüüsida, miks meie lapsed ei pea distsipliinist kinni. Tihti on siingi vastuseks, et neil on igav, sest õppetöö ei köida.

Teie arvates ei vasta meie praegune koolisüsteem laste vajadustele?

Võiks öelda, et meie koolisüsteem ignoreerib kõiki probleeme, mis valusalt esile on kerkinud. Tegelikult on seos matemaatika, ajaloo ja muude tundide ning laste koolivälise inetu käitumise vahel olemas.

Laps ei saa praegu koolis kogeda, katsetada ja oma energiat välja elada. Ta ei saa sealt kaasa ka positiivseid väärtusi, sest praegune õpetuse viis ei veena teda. Õpetaja võib rääkida mida tahes, kuid mujal toimuv veenab lapsi rohkem.

Sama probleem on kõrgkoolides. Olen ise õppejõud ning püüan loengutes alati tekitada diskussiooni või dialoogi või teha rühmatööd, kuid sellest jääb ikkagi väheks. Üksinda seda küsimust ei lahenda.

Nii et kõik see, mis sünnib õpperuumide seinte vahel, vajab revideerimist.

Mis aitaks pöörata seda enesehävituslikku suunda, mille noored praegu on võtnud?

Ma ei oskagi öelda, kas seda on võimalik pöörata.

Tuleb püüda luua vastutegelikkust: panna lapsed kriitiliselt suhtuma sellesse, mida igal tänavanurgal propageeritakse, ja näidata neile, et on ka midagi muud ilusat.

Mida te selle muu all mõtlete?

Näiteks heateod: kui teen teisele head, saan tasuks tegemise rõõmu. Samuti kauni luule lugemine või selle loomine, kunsti tegemine ja nautimine, muusika... Need annavad lastele võimaluse puutuda kokku kõrgkultuuriga. On tore, et Eestis on hakanud muuseumid ellu ärkama ja pakuvad noortele teist laadi kogemusi.

Ei saa muidugi öelda, et meil kõik halvasti oleks. Tänapäeval on tekkinud palju võimalusi, mida varem ei olnud. Küsimus on selles, kas inimene õpib neid hästi kasutama.

Võib-olla on kõik tulnud meile liiga kiiresti ning me pole suutnud sellega kohaneda.

Seda ei julge ma väita, sest samad probleemid on ka lääneriikides, kus ühiskond on arenenud loomulikku teed pidi. Hiljuti olid näiteks suured noorterahutused Taanis, mis on ju vana demokraatiamaa.

Taani laste koolirahulolu on uuringutulemuste järgi üks kõrgemaid Euroopas, nende õpitulemused on aga keskmised. Taanlaste hariduses on esmatähtsad demokraatia ja suhted, mitte õpitulemused.

Nii et mingil määral on noorte väärtuste ja käitumise kujunemine ka teadlastele mõistetamatu?

Jah, sellest on raske üheselt aru saada.

Eestiski on üks Taani mudeli järgi loodud kool, Pärnu väike vabakool. Paar aastat tagasi palusin ühel sealsel õpetajal korraldada laste hulgas avatud vastustega küsitluse, mida oli tarvis ühe uuringu jaoks. Hiljuti saatis seesama õpetaja, kes teeb magistritööd, mulle veel ühed samade lastega tehtud intervjuud.

Nende intervjuude sügavus ja vaimsus oli mulle vapustav elamus. Mida need lapsed kõik jagasid ja mõtlesid! Nad kirjeldasid, mida nad selles koolis teha on saanud, ega heitnud sellele midagi ette. Samas olid nad minu küsitlusele vastates suhtunud kooli äärmiselt halvasti: seda süüdistati nii vabaduse äravõtmises, igavuses, sundimises kui kõiges muus. Kus siin tõde on? Raske öelda.

    Tagasi üles