«Minu ülemus!» teatab linnapea Kalle Jents Tarmo Loodusel õlgade ümbert kinni võttes. Viimati nimetatu pole aga uuesti volikogu esimeheks hakkamises veel päris veendunud ja soovitab läbirääkimiste tulemused ära oodata.
Tuleb mees, paremalt poolt, pudel käes
21. oktoober 2009, 17:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent see stseen leiab aset alles viimases valimisteõhtu vaatuses. Neli tundi varem, kui me end hääletamistulemusi ootavate seltskondade peopaikade poole sätime, on Jents sama tagasihoidlik, ehkki juhib eelhääletuse tulemuste edetabelit üsna kindlalt.
«Suur aitäh, aga vara veel!» lausub Reformierakonna esinumber õnnitlusi vastu võttes.
Suurde Venda on kogunenud kogu maakonna Reformierakonna nimekirjades üles seatud inimesed, kes ei malda sel õhtul valimistulemusi kodus oodata. Ühe laua ümber on Saarepeedi rahvas eesotsas Marek Tanvaldiga, kõrval on end istuma seadnud Suure-Jaani valla oravate esindajad.
Innukalt elatakse kaasa teiste linnade reformipartei esindajate esialgsetele tulemustele, mis jooksevad suurel teleriekraanil.
Kalle Jents rõõmustab Viljandi noorte ja värskete Reformierakonna kandidaatide edu üle.
«Vaata, mis Nöps teeb!» hõiskab erakonna nõustaja Leo Ariva arvutiekraanilt valimiskomisjoni lehekülge vaadates.
«Uskumatu!» on teisedki nõus.
Juhan Nöpsi edu kõrval pälvib Ariva tähelepanu Triinu Priksi häältesaak. Priks enda volikokku pääsemist ei usu ning Ariva veab temaga pudeli punase veini peale kihla, et küll ta sisse saab. Veini mark jäetakse täpsustamata, kuid aastakäik peab olema 2010.
Küti küsimus
Läheb ikka kõvasti aega, enne kui Viljandi eelhäältele esimese jaoskonna tulemused lisanduvad. Linnapea laudkond rõkkab rõõmust — kuni lisanduvad veel kahe jaoskonna hääled. Kalle Jents on murelik. Häältearvult järgmine, Helmen Kütt, astub talle kandadele.
«See on juba auküsimus. Ma pean Helmen Kütist rohkem hääli saama!» raiub linnapea nagu rauda. Aga enesetunne pole just kiita, nagu ta tunnistab. Ärevus närib hinge, sest vahe on vähenenud kolmekümne hääleni ja millise lahenduse toovad lõplikud tulemused, ei tea keegi. Kõik on võimalik.
Küsimusele, kas Helmen Kütt jätkab sotsiaalameti juhina, vastab arvatavasti peagi uut valitsemisaega alustav Jents: «No kui ta häälte saamise nimel tegutsemise asemel sotsiaaltööd tegema nõustub, siis miks mitte.»
Tundub, et tal on ikka veel mõru pill suus, meenutades, kuidas Helmen Kütt kulutas linnavalitsuse teadmata eelarves ettenähtud rahast rohkem kui miljon krooni vanadekodu kohtade tarvis.
Tauno Tuula, kes teises laua otsas suhteliselt vaikselt nohiseb, ärritub silmanähtavalt: «No milline firmajuht saaks pärast sellist eelarverikkumist oma tööd jätkata?»
«Paneme sotsiaalameti juhiks hoopis Tuula!» kõlab kellegi ettepanek.
«Siis saaks Viljandist õige pea noorte inimeste linn,» viskab kolmas nalja.
Jutu suunab mujale Peep Aru, kes lubab Kalle Jentsile kalli konjakipudeli välja käristada, kui too tema 2002. aasta kohalikel valimistel saadud 980 häält üle trumpab.
Länts ja Jents
Samal ajal jälgib Helmen Kütt koos opositsioonilise valimisliidu Koduse Viljandi teiste liikmetega tulemusi Grand Hoteli banketiruumis. Linnapeaga peetav duell hinnatud sotsiaaltöötajat eriti ei eruta, vähemalt ta ise kinnitab nii.
«Muidugi näitab mulle antud häälte arv suurt usaldust,» ütleb Kütt. «Ja mul on hea meel, et ka linnapead usaldatakse. Tõsiselt!»
Helmen Küti populaarsus ei ole kellelegi uudis, küll aga nimetab mitu reformierakondlast ja Koduse Viljandi liiget suureks üllatajaks valimisliidu linnapeakandidaati Randel Läntsi. Sotsiaaldemokraatide peasekretär, kes eelmistel kohalikel valimistel kogus 63 häält, saab seekord 346 toetajaga Jentsi ja Küti järel kolmanda, ehkki auhinnatu koha.
Nimelt on juba enne lõplike tulemuste selgumist üsna kindel, et võimuliit jääb samaks ja Kodusel Viljandil tuleb ka järgmises volikogus opositsionääri osaga leppida. Sellest hoolimata viskab Länts palli prooviks Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kätte.
«Sõltub IRL-ist, kas kommunistid saavad Viljandis uuesti võimule,» teatab ta teravalt. Kui palume täpsustada, keda ta kommunistide all silmas peab, loetleb Länts Reformierakonna võtmetegelasi, alates Arust ja lõpetades Jentsiga.
Jutu vahepeal tuleb Läntsi juurde Koduse Viljandi raudvara Jaak Allik, kes on Keskerakonna ülivõimsa võidu üle Tallinnas nii rõõmus, et liigub ringi peaaegu keksides.
Vahuveini toovad nii liitlased kui vastased
Viljandi keskerakondlased pole sugugi sama elevil kui Edgar Savisaar ja tema kamraadid pealinnas. Nende pidu käib erakonna Tartu tänava kontoris, kus suurde tagaruumi on kaetud laud ja seinale kuvatakse projektorist telepilti.
Viljandi abilinnapea Rein Triisa ja piirkonna esimees Karl Õmblus istuvad teistest eraldi vaikses eestoas.
Selleks ajaks on reformierakondlased neile juba telefonitsi teada andnud, et tahavad vana koalitsiooniga jätkata, kuid Keskerakonna kohalikud juhid ei kibele sugugi läbirääkimistele ruttama.
«Eks me hommikul vaata,» arvab Triisa. Ent see on vist öeldud rohkem suusoojaks, sest tegelikult Õmblus, Triisa ja Hallemaa nii kaua oodata ei malda. Juba enne kui kell saab üks, jätavad nad varnas rippuva inimesesuuruse ninasarvikukostüümi tuba valvama ja suunduvad Suurde Venda.
Isamaa ja Res Publica rahvas on Männimäe külalistemajas peetud peolt juba varem kohale jõudnud ning nende ninamees Tarmo Loodus annab Jentsile pudeli vahuveini Odessa.
«Pidi väga hea olema,» kiidab Loodus. «Mat radnaja (emake kodumaa — toimetus) on sind hästi hoidnud!»
Kui kõik kolm liitlast viimaks koos on, algavad pubi härrastekambris koalitsioonikõnelused. Ajakirjanikel on aeg asutada end kodu poole minema.
Inimtühjal vihmast läikival Tartu tänaval tuleb vastu kaks meest. Üks neist on Koduse Viljandi linnapeakandidaat Randel Länts. Ta võtab vastu õnnitlused häältearvult kolmanda tulemuse puhul, kuid on silmanähtavalt pettunud. Lõpuks jääb sotsiaaldemokraat nõusse, et tegemist on ikkagi tubli tulemusega.
Kuulnud, et äsja loodi või õigupoolest taassündis koalitsioon, hoiatab ta lõbusalt: «Nad ei tea, milline opositsiooniliige ma olen. Nad ei taha seda teada. See saab väga valus olema!»
Ja siis ta läheb. Kujuteldav pronksmedal kaelas, kinnine šampanja käes, vaikiv Heiki Järveveer kõrval. Ilmselt on see pudel nagu Looduse kuldne Odessagi mõeldud linnapeale.
Kalle Jents jääb kallist konjakist seekord paraku ilma, sest Aru rekordi purustamiseks oleks tal tulnud koguda veel 47 häält.