Raudtee sünnitas tühjale platsile kiiresti kasvama hakanud eduka linna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mõisaküla Kesk tänav 1920. aastatel raudteejaama poolt vaadatuna. Tänava lõpus on paremal pool Mõisaküla Ühispanga hoone.

FOTO: Olev Malini erakogu

Mullu linnaõiguste saamise 70. aastapäeva tähistanud Mõisaküla tekkimine oli seotud sellega, et Abja mõisa soistele aladele, täpsemalt Härjasoosse rajati kitsatööpmelise raudtee sõlmpunkt.

Praeguste Pärnu ja Kivi tänava nurk 1910. aastal

FOTO: Olev Malini erakogu

Kesk tänav raudteejaama poole vaadatuna

FOTO: Olev Malini erakogu

Kesk tänav, paremal pool Pääsukese maja

FOTO: Olev Malini erakogu

Mõisaküla—Pärnu raudtee vaatega Pärnu poole

FOTO: Olev Malini erakogu

Mõisaküla raudteesõlm XX sajandi algul

FOTO: Olev Malini erakogu


Nii võib kaudselt linna üheks ristivanemaks pidada 1892. aastal asutatud Esimest Vene Juurdeveo Seltsi, mis loodi selleks, et rajada odav ja otstarbekas raudteede võrk vedamaks laiarööpmelise raudtee sõlmjaamadeni Liivimaal, Poolas ja Ukrainas.


Pärnu ja Valga vahel



Seltsi esimene töö oli ehitada valmis Pärnu ja Valga vaheline liin ning pärast seda harutee kuni Viljandini.



Algusest peale planeeriti liinidel opereerivate masinate tehnilise hooldamise kohaks Laatre (hiljem Mõisaküla) sõlmpunkt. Abja edumeelne parun Karl von Stackelberg kinkis raudtee rajamist juhtivale äriühingule jaama, depoo, raudteetehaste ja ladude ehitamiseks mõisamaad.



Raudtee ehitus läks lahti 1895. aasta märtsis kahest otsast korraga. Samal ajal käisid Viljandi harutee rajamise tööd.



Laatre jaamahoone sai valmis 1895. aasta oktoobriks, ehitati ka vedurite remondi ja pesemise kuur.



1896. aasta 5. oktoobril väljus esimene rong Pärnust Valka ning peagi algasid regulaarreisid.



Lõpliku tõuke Laatre kiirele arengule andis Pärnus Papiniidus asunud raudteetöökodade sinna toomine 1899. aastal ning nende tarvis uute hoonete ehitamine. Koos töökodadega saabus Laatresse raudteetööliste internatsionaalne seltskond: peale eestlaste poolakad, lätlased, venelased ja sakslased.



Laatrest sai Mõisaküla

Peagi hakkas tööstuspargi ja kasarmute ümber kerkima väike asula, mille elanikud olid ühel või teisel määral raudteega seotud. Esimesed kümme krunti rentis mõis välja juba 1899. aastal ning 1900. aastaks Mõisakülaks ümber nimetatud kohake sai oma esimese, Kesk tänava.



Varsti hakkasid ärimehed sinna oma ettevõtteid rajama. Suurimaks raudteeväliseks ettevõtteks sai 1909. aastal asutatud linavabrik, kus Esimese maailmasõja eelõhtul oli ametis juba üle saja töölise. Vabrik oli muu hulgas tähtis selle poolest, et andis tööd ka naistele. Juba 1911. aastal sai Mõisaküla oma panga, 39-liikmelise Laenu- ja Hoiuühisuse.



Majanduse hoogustumisega ühel ajal suurenes elamuehitus: XX sajandi alguse kümne aastaga sai sisuliselt tühjast platsist 100 maja ja 1000 elanikuga asula.



11 seltsi

Maha ei jäänud kultuuri- ja hariduselugi. Mõisakülas tegutses Esimese maailmasõja eelsel perioodil 11 seltsi. Nende hulka kuulusid aktiivsematena Tuletõrje Selts (asutatud aastal 1901), Jalgrattaühing ja Pärnu Eesti Kooliseltsi Mõisaküla osakond ning 1914. aastast Mõisaküla Hariduse Selts. Esimene raamatukogu avati 1905. aastal.



Mõisaküla hariduselu algusaastad on seotud kommunistist revolutsionääri Jaan Sihveriga, kes asutas seal 1905. aastal 2-klassilise eestikeelse erakooli. Peale selle tegutses Mõisakülas enne Esimest maailmasõda veel kolm alama astme kooli.



Iseseisvusperiood tõi rikkuse

Kui tsaariaeg andis asula arengule vajaliku kiirenduse, siis pärast Eesti Vabariigi sündi sai Mõisakülast üks Eesti rikkamaid ja õitsvamaid väikeasulaid. 1920. aastal anti talle alevi õigused ja seal elas tol ajal peaaegu 2000 inimest.



Alevi arhitektuuriline ilme täienes tunduvalt: peatänava äärde kerkisid pangamaja, pritsimaja ja hulk ärisid. Omamoodi pärliks kujunes arhitekt Alar Kotli projekteeritud luteri kirik.



Seda 1934. aastal valminud hoonet peetakse Eesti sõdadevahelise sakraalse puitarhitektuuri kauneimaks näiteks. Trapetsiaalsed konstruktsioonilahendused, lintakna imitatsioon ja mitu muud siinmail uudset arhitektuurilist momenti leidsid tähelepanu ka välismaal: «Deutsche Bauzeitungi» 1935. aasta viimane number avaldas kiriku sisevaate, põhiplaani ja lõike.



Laastava Teise maailmasõja üle elanud kiriku süütas 1983. aastal arvatavasti püromaan. Praegu käivad selle taastamise tööd.



Edasi arenes ka tööstus: 1926. aastal valmis raudtee saeveski ning linavabrikule tehti juurdeehitis. Lisaks kõigele muule hakati Mõisakülas 1934. aastal ehitama kolmanda klassi reisivaguneid, mis Tallinna sadamatehastes valminud mootorvagunitega liidetuna moodustasid tuntud Mulgi Ekspressi. Praegu saab ühe säärase vaguniga teha lõbusõitu Lavassaare ja Müramaa vahelisel


muuseumraudteel.



1938. aastal, kui elanike arv hakkas lähenema 2500-le, anti Mõisakülale linna staatus. Linna nimega on seotud mõneti kurioosne lugu.



Kas küla või linn?

Enne alevikule linnaõiguste andmist leidsid Siseministeeriumi bürokraadid, et linna nimesse ei sobi sõna «küla». Ühel 1937. aasta alevivolikogu istungil tegi volikogu liige advokaat Kass ettepaneku nimetada tulevane linn Abjaks. Abja vallavalitsus protesteeris selle vastu aga nii otsustavalt, et asi jõudis Riigikohtusse.



Nime otsimine jätkus rahva abiga. Inimesed pakkusid välja kümneid ja kümneid nimesid, kuid asi venis ning sellega ei jõutud lõpule ka 1940. aastaks.



Sõda tõi kahekordse hävingu

Teine maailmasõda tõi Mõisakülale suuri kannatusi. 1941. aastal süütasid taganevad punaarmeelased kesklinna. Kõige rängemat laastamistööd tegid 1944. aasta septembrikuus taganevad Saksa väed: raudteetehased hävitati täielikult, maha põles 70 maja.

Tagasi üles