Juhtkiri: Uuesti au sees

Palgalisast loobumise korral kardetakse õpetajatest ilmajäämist. Foto: Corbis / Scanpix

Veel mõni aasta tagasi olid koolijuhid hädas õpetajate leidmisega. Kesine palk, suur vastutus, pidevalt kuklasse hingavad riigieksamid, oma õigustest, ent paraku mitte samavõrra kohustustest teadlikud õpilased ning madal ühiskondlik staatus ei meelitanud sellesse ametisse värsket verd.

Muidugi on õpetajatööl olnud läbi aegade ka oma plussid, lausa viisplussid. Lapsed ei lase sellel kunagi üksluiseks muutuda, hoiavad isegi pensionärieas õpetaja kursis noorema põlvkonna maailmavaatega. See on amet, mida pidades on pidevõpe kindlustatud ka kursustel käimata.

Ehkki levinud eksiarvamuse järgi on õpetaja suvi läbi kohustustest prii, kriibib tegelik 56-päevane puhkus kadedalt hinge.

Selle ametiga käivad kaasas imeline rammestus, mis valdab lõpuaktuse järel tühja saali põrandale pudenenud pojengiõit silmates, ja rahutus, mis saabub koos esimeste kollakaks tõmbuvate kaselehtedega.

Elu jooksul kogunevad tuhanded äratundmisrõõmsad tered võõrastelt, kelles alles tagantjärele tabad ära kord kirstunaelaks olnud Jürile või pisikesele Marile omaseid jooni.

Kindlasti võiks seda ametit vaagides lisada mõlemale kaalukausile nii mõndagi. Tänases «Sakalas» tõdeb Viljandi Valuoja põhikooli direktor Matti Orav, et õpetajaamet hakkab taas ausse tõusma. «See on vähemalt kindel töö,» ütleb ta.

Samas muudab õpilaste arvu vähenemine teravamaks maakoole kimbutanud mure pedagoogidele normkoormuse tagamise pärast. Väga raske on leida pädevat õpetajat, kes soostuks andma nädalas neli tundi maakonnakeskusest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas õppeasutuses. Tegu pole ometi õhtuse haltuuraga, mille võib põhiteenistuse kõrvalt üle jala valmis visata.

Ometi nendivad koolijuhid üle pika aja, et sellist õpetajate põuda nagu varem enam pole. Loodetavasti pole rahvast kooli toonud mitte üksnes majandussurutis, vaid ka mõni eelpool loetletud hüve, mis on ühtaegu nii pisike kui mõõtmatult oluline.