Hiljuti oma 27-aastase poja kaotanud Eesti pere arvab, et tolle enesetapu juured peituvad ammuses koolivägivallas. Pole mõtet arutada, kas ja kuipalju viis teda selle traagilise sammuni kunagiste kaasõpilaste kiusamine või kas andsid oma tõuke ka tänapäeva mured.
Fakt on, et õrnas eas saadud hingehaavad ei parane, vaid armistuvad ja võivad olemuse vildakaks kasvatada.
Karjainstinkt, hirm teistest erineda ja õudusärevust esile kutsuv piiride kompimine on sajandite jooksul kogunud inimhulki tapalavade ümber vaatemängu kaema. See on meie loomuses ning teeb võimalikuks ka koolikiusamise. Niisuguses kiusamises pole süüdi üksnes norijate tuumik, vaid samamoodi kõik pealtvaatajad ja möödakäijad.
Kuidas leitakse aga ohver? Olen kohanud paksukesi, punapäid, vaestest oludest pärit viletsalt riides lapsi, kokutajaid ja prillikandjaid, kes kõik on kaaslaste seas populaarsed olnud. Neist paljude kallal on küll hammast proovitud, ent peagi sellest loobutud.
Neid lapsi pole päästnud mitte täiskasvanute otsustav sekkumine, vaid eelkõige elurõõm, võitjaloomus ja julgus. Kahjuks on need suuresti kaasasündinud omadused. Sünnipäraselt eelisseisus olijate kohus on olla õilis.