Ka linnaloodust passib pildile püüda

Kuigi varblastele praegu looduses toitu jätkub, ei väsi nad ka korrusmajade akende all ootamast, millal neile saiatükk visatakse. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Teie linn on nii ilus ja roheline — justkui oleksime loodusesse sattunud,» õhkasid pealinnast folkima tulnud külalised, kui kontsertide vahepeal Viljandi vanalinnas ja lossimägedes tiirutasid.

Viljandi võib tõepoolest oma roheluse üle uhke olla. Ja kuigi kohalikud inimesed kipuvad vahel linnas nägema peamiselt puudujääke nagu iga pererahvas oma majapidamises, annab mõne kõrvaltvaataja märkus põhjust oma ümbrust teise pilguga vaadata.

Käesoleva nädala algul võtsime fotograafiga ette hommikuse jalutuskäigu mööda Viljandit, et püüda linnaloodust ja elusolendeid pildile.

Alustasime Männimäelt, mille kivimajad tunduvad olevat linna kõige loodusvõõram paik. Piisas aga sellest, et mõne sammu paneelelamust eemale astusime, kui pilku püüdis tühermaal einestav varblaseparv. Linnud olid ette võtnud hapuoblikate õisikud, mida seal ohtralt saadaval oli.

Muu hulgas jõudsime märgata ka seda, et hoolimata loodusliku toidu küllusest, viskas mõni inimene lindudele aknast saiatükikesi. Pole siis ime, et varblased suvelgi rõdudele süüa otsima tulevad ning varesed ja kajakad hommikuti akna all lärmi löövad.

Rebased, kährikud ja kitsed

Teel järve äärde kimbutas fotograaf asfaldile roomanud tigusid, et neid parimal moel pildile saada. Kui seejärel peatus meie kõrval politseiauto, kahtlustasime, et nüüd tuleb teo eest vastust anda.

Vanemkonstaabel Vaido Vaher ei olnud seda vahejuhtumit siiski märganud. Kuulnud, et soovime pildistada linnaloodust, soovitas ta varahommikul Allika tänava juurde passima minna. Tema olevat seal näinud nii haavikuemandat, reinuvaderit kui kährikuid.

Vanemkonstaabli loetelu peale ei tundunudki enam nii võimatu ühelt teiselt linnaelanikult kuuldud jutt, et Huntaugu mäel võib hommikuti kohata metskitsi.

Vaido Vaheri tõdemust mööda tuleb autojuhtidel endiselt ettevaatlik olla Valuoja oru ja Ugala teatri juures, kus pardid vahel ootamatult sõiduteele paterdavad.

Kõige rohkem on loomade pärast politsei abi vaja läinud aga hoopis väljaspool Viljandit, Uusna kandis. Seal on lehmakari sageli elektrikarjusest läbi jalutanud ja liiklust takistanud. «Selgitame siis välja, kellele loomad kuuluvad, ning palume nad kinni panna,» kirjeldas Vaido Vaher protseduuri.

Konstaablile teeb muret ka hulkuvate koerte suur hulk.

«Tavaliselt võetakse suure hurraaga koer, aga veidi aja pärast ei hooli temast enam keegi,» nentis konstaabel, kes on näinud hulkumas paljusid kaelarihma kandvaid loomi.

Meie kohtasime oma huviringil siiski vaid peremehega koeri ja kasse. Pikal tänaval tutvusime Täpiga, musta-valgekirju krantsiga, kes tegelikult elab hoopis Tallinnas. Täpi polnud juba kuu aega kodus viibinud. Ta suvitas koos pererahvaga Haanjas ning enne pealinna naasmist vaatas üle ka Viljandis elavad tuttavad. Koeral polnud reisimise ja Eesti avastamise vastu midagi — saigi veidi Tallinnast välja! Peagi kalpsas peni autosse, lehvitas sabaga ja läinud ta oligi.

Hea linnuvaatluse paik

Viljandi järve rannas nägime ettearvatult sinikael-parte ja mitut liiki kajakaid. Põõsast tõusis õhku rohevint ning pea kohal tegid harjutuslendu suitsupääsukeste pesakonnad. Muide, üks pääsupere on jõudnud pesa ehitada ka hiljuti valminud sõudeellingu lae alla.

Kalevi spordibaasi juures kössitas kõrge korstna otsas pesas kolm valge-toonekure poega. Näis, nagu peaksid nad endaga sisemist võitlust, kas sirutada tiivad laiali ja proovida lennata või jääda turvaliselt paigale.

Võitis ilmselt lendamise tung, sest hiljem silmasime kahte neist arglikult ühe Tartu tänava maja viilkatusel seismas.

Kui retke lõpul Tartu tänavat pidi üles vantsisime, jäi meie silme ette võilillepuhmas, mis oli end ühe trepi  kivide vahelt läbi surunud. Taim andis oma visadusega mõista, et loodus tühja kohta ei salli.

Ka linnas kehtivad ju loodusseadused, kuigi oma tegemistesse mattunud inimesed selle vahel ära unustavad.