Aastate kaupa on eestlased hoidnud Nobeli kirjanduspreemiate jagamisel pöialt Jaan Krossile. Tulutult. Ehk just osaliselt seetõttu ei elanud üldsus Jaan Kaplinski kandidatuurile enam nii tuliselt kaasa. Tõsiasja, et kolmas Jaan, akadeemik Jaan Einasto sai tänavu UNESCO-lt maineka Marcel Grosmanni auhinna, ei pannud enamik maarjamaalasi tähelegi.
Eesti suured näitlejad on jäänud varju nii raudse eesriide kui keelebarjääri tõttu. Arvo Pärti tuntakse võõrsil vähem kui Carmen Kassi. See on paratamatus, mille taga on nii väike rahvaarv, riigi napp rahakott ja suurte vendade poliitilised mängud kui pinnapealse popkultuuri üleilmne võidukäik.
Seda liigutavam oli näha kaadreid USA-s valminud linateosest, kus Jüri Järvet astus üles oma tipprollis kuningas Learina. Tõsi, see sündis küll Sharon Stone’i kehastatud tegelaskuju televiisoris, mis näitas Grigori Kozintsevi filmi, kuid oma ja armastatud, võimas ja andekas, Lear ja Käberlinski oli kümmekonna sekundi vältel ekraanil vaieldamatult lähedasem kui ükski Hollywoodi staar iial olla saaks.