Viimasel ajal on taas päevakorrale tõusnud lastetusmaksu küsimus. Vaevalt niisuguse maksu pooldajad isegi usuvad, et selle kehtestamine sündimust suurendab. Pigem on tegu luksustasuga: kui tahad mugavat elu, siis maksa! Korva meile see, et kasvatame oma lapsi sinugi pensonisambaks!
Mõistan niisugust mõttelaadi. Ometi ei saa ma silmi kinni pigistada varjatud ohtliku sõnumi ees, mis laseb lapsi paista kuluka ja tülika kohustusena, ülesandena ühiskonna ees.
Peale eelmainitu häälestab mind selle alandava maksu vastu teadmine, et õhtuti valgustatud haiglaakende taga on inimesi, kes lähevad
ööle vastu, võideldes tummalt elu eest. Ja mitte alati oma elu eest.
Mäletan aastate tagant üht haiglat, kus naised veel sündimata või vastsündinud lastele mõeldes ebausust ja aukartusest kõige loodu ees ei julgenud tõsta kätt isegi palatis ringi sibavate prussakate vastu. Kahjuks osutus kahjurite elu saatusega kaubeldes väärtusetuks peenrahaks. Ikka ja jälle saabus päev, mil märkasin, et mõni naine valas oma loobumisvalu välja sitikale sussiga obadust andes. Peagi kirjutati ta haiglast välja, parimal juhul saateks sõnad: «Mis siis, et mitmes kord — oled veel noor, küll sa jõuad!» Iseasi on tahtmisega.