Andke andeks, kui julgen välja öelda, et pean üsna õõnsaks jutte pimedal sügisõhtul või jõulupühade ajal küünlavalgel istumisest ja enesesse süüvimisest. Neid hetki, mil tuleb iseenda ja oma eluga tõtt vaadata, tuleb aeg-ajalt ikka ette. Sõltub inimese psüühikast, kas selleks sobib kõle hingedekuu või särav suvepäev. Ehk on arukam praegu just tegevust leida, et paratamatult kallale kippuvat masendust eemale peletada.
Loodusest ja loomulikust elust oleme kahetsusväärselt kaugele jäänud. Odavmüügilt ostetud Hiinas toodetud plastmassvidinad hinge ei soojenda.
Muidugi on ajad muutunud ja kõik eestlased ei saa minna maale hargiga peenraid kaevama. Ega sada aastat tagasigi kõik õnnelikud olnud. Vaadates aga noore pere imelist muutumist Kanal 2 toredas sarjas «Meie aasta Siberis», usun, et mul võib siiski pisut õigus olla. Ja natuke saab plastmassi asemele päris elu valida ka Siberisse sõitmata.