Aina kõvema häälega räägitakse, et inimesed pole Eesti eluga rahul. Uudis pole seegi, et üha rohkem eluga rahulolematuid lahkub välismaale, peamiselt Soome ja Rootsi. Muidugi on nurisejail õigus: peabki soovima, et Eestis oleks parem elada, ning alati saab midagi korraldada targemini.
Oleme paraku hakanud unustama, et ajal, kui Eestit eraldas vabast maailmast raudne eesriie, said meie ülemerenaabrid oma riiki üles ehitada ning panna aluse nendele põhimõtetele, mille järgi me neid tänapäeval tunneme. Meie saime hakata seda tegema alles 21 aastat tagasi. Ka lõunanaabrid Läti ja Leedu startisid samalt positsioonilt.
Ma ei väida, nagu peaksime olema praeguse eluga rahul, kuid tahan siiski öelda, et meil tuleks end võrrelda rohkem endataoliste riikidega.
Soomes valitses 1960. aastatel enam-vähem samasugune olukord kui meil praegu. Sajad tuhanded inimesed kaotasid siis usu oma riiki ning siirdusid Rootsi, kus neid ootasid suurem palk ja teistsugune ühiskond. Need, kes sinna jäid, lõimusid sealsesse ühiskonda.
Niisuguses seisus olid meie põhjanaabrid umbes 20 aastat pärast sõda. Ka Eesti on jõudnud olukorda, kus sõjast, kui nii võib öelda, on möödunud umbes 20 aastat.