Kitse võiks üksinda pidada, sest tema saab ka nõnda hakkama, aga lammas on karjaloom — ta on sotsiaalne ning teda üksi hoida oleks kuritegu. Rumal loom ta ei ole, ehkki nõnda kiputakse arvama.
Lammas on hundi ees kaitsetu, ent võib merel naftareostust piirata
2. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid mõtteteri jagades kummutas Eesti lambakasvatajate seltsi tegevjuht Külli Vikat kõnekäänu «loll nagu lammas».
«Kuule, lammas pidi nii tark olema, et tunneb oma peremehe näo järgi ära. Võid neid lauta ajama minna kas või peoriietes — nad vaatavad sulle näkku ja otsustavad, kas tulla ligi,» rääkis Tätta talu perenaine Aime Aasamäe.
Pöetud lambal on kuumaga kergem
Kui Aime Aasamäe üle plangu maja taha vaatas, tundsid lambad perenaise ära. Ta ütles, et kord aastas olevat tema ülesanne neid pügada, suurem töö jäävat ikka peremees Vello teha.
Lammastele perenaise pügamiskääride all meeldib. Vahel jäävad nad isegi magama. Käärid ehk lambarauad on vanaaegsed, need sai ta päranduseks juba aastaid tagasi. «Pärandaja ütles: näe, võta, võib-olla hakkad kunagi lambaid kasvatama,» meenutas ta.
Aime Aasamäe on proovinud ka moodsat pügamistehnikat. Endine naabrimees tõi Rootsist elektrilise masina, aga see vibreeris nii kõvasti, et hakkas naise kätele. Ei tahtnud ta seda, kasutab ikka raudu.
«Mul on lambaid vähe, saan hakkama küll,» lausus Aasamäe ja kinnitas, et kui end kätte võtab, pügab päevas neli looma.
Ei tea, kas see sõltub tõust või usaldusest, aga kevaditi, kui pügamisaeg on käes, loomadel hirmu pole. «Eks nad ole tänulikud ka, et võtad neilt vastu suve kuuma kasuka maha,» ütles perenaine.
Võõraid nad siiski pelgavad. Varakevadel hakkavad käima PRIA kontrollid. Neid nähes koondub kari kohe kobarasse laudanurka, talled ja lambad ronivad kas või üksteise kukile ja on hirmul. «Kas sellist kartmist on siis vaja?» küsis perenaine. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et mahekasvatajal peavad lambad olema stressivabad.
Mullu käisid Tätta talus moslemid. Nemad toimetasid väljavalitud lamba juures tükk aega, patsutasid ja vaigistasid teda igati, enne kui lihaks tegid. «Stressis looma liha ei pidavat keegi tahtma,» meenutas Aime Aasamäe.
Moslemitel oli sündinud laps, tema auks nad hulgakesi mitme autoga tulidki ja tahtsid lammast. Algul mõtlesid võtta kaks, aga teine oli alles väike. «Kaubaks läinud lihakeha kaalus 29 kilo,» sõnas perenaine. Kui muidu jäävad maks või soolikad üle, siis seekord pesti tema jutu järgi viimased veejoa all puhtaks ja võeti kaasa.
Aime Aasamäe teab rääkida, et omal ajal kõlbas samuti terve lammas. «Jalgu ja pead kõrvetati ning saadi hea kõrbemaiguga peensült,» rääkis ta.
Lambakarjad on jälle kasvama hakanud
Lambakasvatajate seltsi andmetel läheb Eestis toodetud lambaliha põhiliselt välismaale — enamjaolt Hollandisse, aga ka Türki.
Lambapidamiseks taotleb praegu toetust veidi alla tuhande kasvataja. Eesti lambakasvatajate seltsi liikmete arv läheneb kahesajale. Lõuna-Eestis peetakse voonasid rohkem, nii on see olnud juba ammusest ajast.
Lammaste hulk püsis mõnda aega ühesugune. Suur tõus jäi 2006.—2008. aastasse, aga nüüd, mil teist aastat organiseeritakse eksporti ning on tekkinud talleliha müümise võimalus, tundub Külli Vikatile, et lambakasvatuse vastu tuntakse taas senisest rohkem huvi ja karja suurendatakse.
«Huvi kasvab siis, kui realiseerimisvõimalused paranevad,» sõnas Vikat. Ta selgitas, et talled jõuavad enam-vähem ühel perioodil, umbes kolme kuu jooksul õigesse kaalu ning varem pidi kasvataja realiseerima neid eraldi terve talve.
«See on lisakoormus: loom läheb rasva ja tal tulevad muud hädad. Nüüd saavad kasvatajad peaaegu kõik korraga ära anda ja eluga edasi minna. See annab neile kindluse ning võimaluse valida, kas müüa kõik korraga või järk-järgult kogu talve jooksul,» selgitas Vikat.
Kahejalge hunt teeb valvsaks
Tätta talus on vanu loomi ja tallesid umbes pooleks. Ületalve jätab perenaine neist kolmandiku. Mullu jäi vähem, siis käis hunt karja rüüstamas.
Aime Aasamäe rääkis, et hunte polnud ümbruskonnas näha olnud juba paarkümmend aastat, aga nüüd ta tuli ja siis käis veel karu ka takkapihta. «Aga karu värsket liha ei söö, vaid laseb sel natuke roiskuda,» teadis ta.
Lambakasvatajad peavad tema sõnutsi silmad kogu aeg lahti hoidma, sest kui pole hunti, siis on vargad. «Mingil aastal viidi ühtedel meestel viimased lambad laudast akna kaudu,» teadis Aasamäe. Üks pidi järelikult looma laudas tõstma ja teine väljas vastu võtma.
Eesti lambakasvatajate seltsi tegevjuht Külli Vikat ütles, et laudast varastamist näikse viimasel ajal olevat vähemaks jäänud. «Kui loomad karjas käivad, on teine asi,» lisas ta. «Seal ohustavad neid nii kahe- kui neljajalgsed hundid.»
«Õnnetused on teinud lambakasvatajad ettevaatlikuks,» jätkas Vikat. Varaste tõrjumiseks käivad omanikud tihti karja juures või püüavad hoida loomad kartlikud, et nad tuleksid ainult pererahva juurde.
Lambavill piirab naftareostust
Inimestel on lambaliha vastu huvi. Tätta talu perenaisele hakati helistama juba kuu aega tagasi, kui talled alles kasvasid. Ta ei kiirusta liha müüma. «Seda saab teha hilissügisel oktoobris ja novembris, mõnikord ka septembri lõpul,» lausus ta. Ainult siis, kui mõni lammas tuleb tappa vanuse või vigastuse tõttu, on müügi aeg muutunud.
Villaga pole Aime Aasamäel praegu midagi teha. See on kottides ning teinekord jagab ta seda niisama või annab vahetuskaubana. Ta on kuulnud, et lambavillarulle saab kasutada merel naftareostuse tõkestamiseks. Need pidavat naftat endasse imema ja takistama selle levikut.
Politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo vanempressiesindaja Urmo Kohv kinnitas, et lambavill on mattideks pressituna tõepoolest naftareostuse puhul kasutusel imava ainena.
Praegu seda Eestis niisuguseks otstarbeks ei pruugita, piirivalve tõrjub reostust teistsugusest materjalist mattide ja poomidega.
Aime Aasamäe lubas oodata aega, mil villarulle hakatakse kasutama ka siin. «Siis leiab lambavill ometi kasutust,» sõnas ta.