HEA ON sellel, kes ei tea, kui palju maksavad pakk piima, päts leiba ja liiter bensiini — kes tõmbab oma pangakaardi terminalist läbi ja kviitungit ei küsi. Tema meelest on elu läikiv ja värviline nagu presidendi vastuvõtt. Kui mõni ei viitsi endale korralikku töökohta sebida või iga päev kõhtu täis süüa, siis sellised ongi tema meelest süüdi, et me pole ikka veel jõudnud Euroopa viie rikkama hulka.
Ilu on ju vaataja silmades. Asi on lihtne: näita seda, mis tuju tõstab. Tutvusta Euroopa Liidu tähtsatele tegelastele meie tasakaalus eelarvet ja saad jälle Brüsselis kiita. Sõelu statistikast välja vahvaid numbreid ja paku oma rahvale, see tekitab täiskõhutunde.
Hoopis teine asi on muidugi, kui kaua rahvas usub. Tädi Maali eelarvet ei loe, aga näeb, mis toimub elus. Toimub see, et statistiliselt läheb meil ülihästi: riigi võlakoormus on Euroopa väiksemate hulgas, kõigest viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).
Kuid mis tädi Maalil sellest kasu on! Temal on hambad parandamata ning lastel kodu eluaegse võla peal ja auto liisingus. Kes õpib, sellel on kaelas õppelaen, parema palgaga inimestel ka arvelduskrediit. Ja SMS-laen trügib telereklaamist vägisi tuppa.
SELLEST LEHED ei kirjuta, et meie üldine võlakoormus moodustab SKT-st tegelikult 128 protsenti, millest viis protsenti on riigi, aga 123 protsenti erasektori oma. Niisiis on riik võlast sama hästi kui puhas, kuid inimesed ja ettevõtted ähvardavad sellesse uppuda.
Kreekat näiteks tuua ei ole vist hea toon, aga teen seda ikkagi. Kreeka võlakoorem on 160 protsenti SKT-st — meie omast mõnevõrra suurem, kuid siiski samas suurusjärgus. Ainult et see 160 on suuremalt jaolt riigi võlg, erasektori oma on üliväike.
Nendele antakse abiraha, meile mitte. Tuleb välja, et Kreeka kannab oma võlad ise, kuigi maksedistsipliiniga on tal raskusi, aga Eesti lükkab võlad kodanike kaela, jäädes seejuures Brüsseli paipoisiks.
Ma küsin: kes on see riik? Kas peaminister? Või valitsus? Kas riik on parlament? Ei! Kõik nimetatud on kõigest instrumendid, aga riik on ennekõike inimesed.
Inimestel on lapsed ja koolitoit on nii mõnelegi neist väheseid kordi saada sooja sööki. Inimesed teavad, millised on õpetajate palgad, teavad, kui raske on saada lasteaiakohta. Nad teavad sedagi, et korteriühistutes on veerand liikmeid sooja eest võlgu.
Aga riigil läheb hästi. Riik toetab Kreekat, pikendab kaitseväe välismissioone, käib presidendi vastuvõtul, raporteerib Brüsselisse oma silmapaistvatest saavutustest ning kiidab ennast meedias heas usus, et see ongi kõik, mida kodanik vajab.
Tihtipeale olen kuulnud süüdistusi: mis sa kraaksud meie ilusa eelarve vastu, mispärast sõimad vabariigi valitsust, miks oled oma arvamustes nõnda negatiivne ja riigivaenulik? Ei ole! Ma armastan oma riiki ning just sellepärast ei taha ega saa ma kogu seda euroeufooriat vaikides pealt vaadata.
Sellepärast ei meeldi mulle, kuidas on kokku pandud riigi eelarve. Sellepärast on mulle vastukarva, et Eestis on 83 000 elanikku ravikindlustuseta, ravimid on haigetele kättesaamatult kallid, miinimumpalk ei võimalda minimaalset inimväärset äraelamist ja sotsiaaltoetused on äärmiselt väiksed.
Mulle tundub häbiväärne, et inimesed on üldse sunnitud nigela palga ja pensioni tõttu toetusi kerjama: hinnatõus jookseb ju sissetulekutest kaugel ees ja meie võlad, mida riik omaks ei tunnista, aina kasvavad.
Demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus avaldada arvamust selle kohta, kuidas ja kuhu meid juhitakse. Paljud hääletavad jalgadega. Noored inimesed, kel on mõistus peas ja keeled suus, jooksevad ära. Arstid lahkuvad, ehitajad otsivad hooajatööd välismaal.
Ma armastan oma riiki ega taha, et see näeks välja nagu kolgas, kuhu on jäänud kolm vanamemme ja üksik külajoodik. Soovin, et meie rahvas kestaks ning saaks eluga hakkama ja võlgadest lahti. Aga niikaua kui riik lükkab oma võlad rahva kanda, jätkub üleüldine vaesumine ja ükskord võib saabuda aeg, mil rahvas ei jaksa seda enam ülal pidada — oma rikast ja edukat riiki, mis on pööranud Brüsseli poole nii särava näo, et sealtkandist pole loota sentigi abi.