Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Loomakaitsjad päästsid armetus seisus hobuse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui loomapäästjad kaks nädalat tagasi hobust vaatama läksid, siis ootas neid ees looma vare. Tänaseks on suksu küll kosunud, aga hommikul püsti saamiseks vajab ta inimese abi. | FOTO: Kristel Täär

Kaks nädalat tagasi said Viljandimaa loomakaitsjad väljakutse Abja-Paluojale, kus ootas nende abi hobune, kelle põlvi katsid lahtised haavad ning kes näljast ja janust tekkinud nõrkuse tõttu ei jaksanud püsti seista. Nüüdseks on suksu veterinaari hoole all kosunud, kuid vajab püstisaamiseks veel inimese abi.

Kui loomapäästjad kaks nädalat tagasi hobust vaatama läksid, siis ootas neid ees looma vare. Tänaseks on suksu küll kosunud, aga hommikul püsti saamiseks vajab ta inimese abi. | FOTO: Marko Saarm / Sakala

Eestimaa loomakaitse liidu Viljandimaa piirkonna juhi Kristel Täärini jõudis info armetus seisus hobusest nimega Jaana tänu kohaliku neiu vihjele.

«Alguses läksin hobust lihtsalt vaatama, sest reageerime kõigile vihjetele,» lausus Täär. Kohale jõudes leidis ta eest väga halvas seisus hobuse. «Vaatepilt oli üle mõistuse, lihtsalt kohutav. Hobune oli nälginud. Nii kui ma porgandipakki krõbistasin, krahmas ta selle ära,» jutustas Täär ja lisas, et loom polnud ka juua saanud. «Ta liikus väga vaevaliselt longates ja roided turritasid välja.»

Seejärel saatis Täär looma fotod liidule ja üheskoos nõu pidades otsustati hobune kohe minema viia. Selleks tuli organiseerida treiler. «Õnneks sain Heimtali tallidest treileri ja lisaks õpetussõnu, kuidas peaksin looma sellesse toimetama,» lausus Täär.

Jaks sai otsa

Selleks hetkeks, kui Kristel Täär koos abistajate ja treileriga Abja-Paluojale tagasi jõudis, oli ratsu jõud raugenud ja ta lebas maas. «Ta lihtsalt ei tõusnud enam, kuigi üritasime teda toiduga turgutada,» kirjeldas loomakaitsja. «Ta tahtis küll süüa, kuid oli nii jõuetu, et kui toiduni ei ulatanud, siis lihtsalt ei söönud.»

Kui hobune maas lebas, õnnestus Tääril tema seisundit veidi täpsemalt uurida. «Nägin ta lahtisi haavu lähemalt, neis olid kärbsed ja munad,» kirjeldas ta nähtut.

Tääri sõnul on alust arvata, et hobune oli põlvedega asfaldile kukkunud, sest seal kasvab liigliha. «Tema elukvaliteedi parandamiseks peaks selle ära opereerima,» lausus ta. Lisaks oli Jaana karv lahti, olgugi et praegusel ajal peaks loom hoopis karva koguma. «Kui käega üle karva tõmbasin, tuli ikka pahmakas ära,» kirjeldas Täär. Lisaks tõi ta välja asjaolu, et ratsul polnud kabjaraudu.

Sel ajal, kui loomakaitsja hobust turgutas, ilmus välja omanik, kes ei paistnud huvi tundvat selle vastu, kes tema hobuse ümber askeldavad. «Omanik küsis kohe, et noh, viite hobuse ära või,» kirjeldas Täär. «Omanik rääkis, et olevat juba tuhat korda tapamajja helistanud, et loom ära viidaks.»

Pisarad kukkusid asfaldile

Seejärel olevat mees Tääri kirjelduse järgi sõnanud, et viib ise hobuse treilerisse. «Mul oli väike õelaps kaasas ja mees ütles, et viigu ma laps nurga taha, seni kuni ta hobust püsti ajab,» rääkis Täär. «Ilmselt tahtis ta teda vägivallaga püsti ajada.»

Loomapäästja sõnul sikutas mees ratsu jõuga püsti, pannes talle päitsete ümber köie. «Seda oli valus vaadata,» tunnistas ta.

Kui hobune oli treilerisse talutatud, võis sõit Viljandi poole alata. Et looma jõud oli raugenud, tehti teekonnal mitu peatust, et teda leiva ja porganditega turgutada. «Järsku hakkasid hobusel suured pisarad jooksma,» kirjeldas Täär. «Suured tilgad kukkusid asfaldile. Hakkasin ise ka tönnima, sest polnud sellist vaatepilti näinud.»

Veterinaar Kristi Vilu sõnul polnud hobuse seisund esmapilgul just ilus, kuid ta tunnistas, et on varem veelgi hullemas seisus isendeid näinud. Loomaarsti kinnitusel on suksu kaks nädalat taastunud ja kosunud. Mõnel hommikul vajab ta küll püstisaamiseks abi, kuid on ka paremaid hommikuid, kui ta ise jalule tõuseb ja päevale vastu astub.

Ka Tääri sõnul on suksu kosunud. «Haavad paranevad ja karv on pehmem,» kirjeldas loomakaitsja. «Roided on küll veel näha, aga mitte nii palju. Küll ta paraneb.»

Täär tunnistas, et on hobusesse kiindunud. «Hakkasin suure hurraaga maale talli ehitama, kuid hommikuti tuleb teda püsti aidata ning ma ei jõua teda üksi tõsta,» rääkis ta. Seetõttu on parem variant leida pere, kelle juures hobune oma vanaduspõlve saaks veeta. Ühtlasi nentis Täär, et hobuse vastu on huvi juba tuntud.

Loomakaitse liit tegi politseisse avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks.

Sakala proovis korduvalt hobuse omanikku tabada, kuid see ei õnnestunud.

Tagasi üles