Viljandi juurtega näitleja Indrek Taalmaa on vaatajatele tuttav teatrilavalt. Teda tuntakse ka president Konstantin Pätsina teleseriaalist «Tuulepealne maa» ja Soome vahet sõitva laeva kaptenina seriaalist «ENSV».
Kogemuste õpilane Indrek Taalmaa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi publikul on võimalik sel kevadel Indrek Taalmaaga kohtuda Endla külalisetendustes «Teatrikomöödia» ja «Mees, kes teadis ussisõnu».
Indrek, millal hakkasid mõtlema, et tahad näitlejaks saada?
Ammu. Juba algkoolis. Teadsin, et on olemas teatrikool, ja otsutasin sinna proovima minna. Paraku kujunes nii, et ma ei ole lavakas päevagi käinud, sest sisseastumiskatsetelt võeti mind Nõukogude sõjaväkke. Olin seal üle kahe aasta, neist poolteist Afganistanis. Ma ei uskunudki enam, et näitlejaks saan, kuid väike lootus ikkagi jäi.
Kui 1988. aastal Afganistanist naasin, sattusin Eestis keset laulvat revolutsiooni — sinimustvalgete lippude ja isamaaliste laulude sekka. See oli sootuks teine maailm.
Käisime Viljandi lauluväljakul ja sõjakomissariaadi ees demonstratsioonidel, kõik oli uus ja huvitav ning näitlejaks saamisele ei olnud aega mõelda.
Teatris käisin agaralt edasi. Sel ajal tuli välja igasuguseid veidraid lugusid ja isamaalisi lavastusi: näiteks Mikk Mikiveri lavastatud «Pilvede värvid» ning Brežnevist ja Stalinist rääkivaid näitemänge.
Teatri juurde tagasi jõudmine läks kuidagi iseenesest.
Keda pead oma õpetajaks?
Peeter Tammearu kutsus mind 1990. aastate algul Ugalasse ja tegin temaga mitu suurt tööd. Äkki ongi just tema see, kes olulisi näpunäiteid jagas? Leila Säälik samuti: temaga olin puutunud tollase Viljandi konservivabriku juures töötavas stuudioteatris Maarja kokku juba enne Ugalat.
Algusaegadel ahmisin teadmisi, jälgisin ja kuulasin. Tegelesin ka eneseanalüüsiga — seegi on mind palju õpetanud. Aga eelkõige on minu õpetaja olnud praktika. Mul on läinud õnneks: olen saanud mängida koos väga heade näitlejatega ja neilt kogemusi ammutada.
Üks sinu viimaseid rolle on näitleja Per lavastuses «Teatrikomöödia». Milline näitleja on Per? Kas sul on temaga midagi ühist?
Per ei ole päris minu tüüp. Tean küll selliseid näitlejaid: nad võtavad oma tööd liigagi tõsiselt, on kõrge enesehinnanguga, tehnilised ja kalkuleerivad. Harjutavad ja näevad vaeva, et roll ära teha. Samas on nad tavaliselt ka suured kõhklejad.
Kas kõrge enesehinnang on näitleja puhul hea?
Igas eluvaldkonnas on ju nii, et mida enesekindlam oled, seda paremini läbi lööd. Kui hakkad avalikult kahtlema, kas sul ikka tuli hästi välja, ütlevad ka teised, et vist ei tulnud jah.
Teisalt: kui arvad, et oled kogu aeg mäe tipus, kuhu siis edasi minna? Nii et kõrge enesehinnangu kohta ei oskagi öelda, aga enesekindlust on küll vaja.
Kui töökas sa oled?
Olen väga töökas, aga mitte nii nagu Per. Mõni on lausa pedantne ja täidab kõiki raamatusse kirjapandud reegleid: teeb hääle- ja kehaharjutusi, viib end rolli sisse... Mulle tundub, et ka lihtsamaid teid pidi on võimalik jõuda sama tulemuseni.
Sinu viimane roll on Endla teatri lavastuses «Mees, kes teadis ussisõnu». Inimeste ootused on kindlasti suured. Kui palju Kiviräha ülimenukast romaanist lavale jõuab?
Inimene, kes teatrisse tuleb, võib noore lavastaja Johannes Veski tõlgendusega nõus olla, aga ei pruugi. Harva juhtub, et lugemiskogemus ja lava- või filmiversioon täielikult kattuvad. Inimese enda fantaasia on ikka midagi muud kui kellegi tõlgendus, sestap ei saa imeks panna, kui mõni pettub. Muidugi oleks tore, kui kõigile meeldiks.
Sind näeb viimasel ajal sageli monolavastustes. Mis sind monoteatri puhul köidab?
Näitlejakesksus. Kuigi ka seal on lavastaja, oled laval üksi ja pead ennast kehtestama sulle antud poolteise või kahe tunni jooksul. See, et sul tuleb rolli algusest lõpuni üksinda vedada, jagades oma energiat, on nauditav. Kui näidend annab võimaluse natuke improviseerida, on nauding eriti suur.
Monolavastuses tekib teine kvaliteet. Kui näitleja oskab selle välja mängida ja materjal on hea, saab sellest võimsa elamuse. Praegu mõlgutame mõtet teha Pärnus monolavastuste festival.
Ning lõpetuseks. Oled mänginud ka mitmes seriaalis. Äsja sai läbi «ENSV» teine hooaeg. Kas võtteperioodil tekkis ajas tagasi minemise tunne?
Eks ikka, aga seriaalid erinevad oluliselt teatrist, kus on palju rohkem aega süveneda. Seriaali puhul käib kõik kiiresti: saad stsenaariumi, üks proov ja ongi võtted.
Esimesel «ENSV» hooajal ei olnud mul eriti palju arenguaega: minu tegelaskujust kaptenist küll räägiti palju ja paar korda vilksatasin läbi, aga enamasti olin merel. Teise hooaja puhul leidsid stsenaristid, et kaptenit oleks vaja rohkem sisse tuua, sest tagasiside ja kommentaarid olid head. Võib-olla saan veel rohkem ruumi. Tean, et sügishooaeg tuleb.
Inimesed suhtlevad palju. Peale ettepanekute ja mõtete saadavad nad ka kaheksakümnendatest pärit asju. Tänu!
Ajas tagasiminekuga on nii, et kaadri taga on täiesti moodsad seadeldised. Vanasse värvitelerisse lastakse pilt mälupulgalt. Ja kuidas kõiki neid vanu silte ja plakateid tehakse… Minnakse muuseumi, pildistatakse säilikut, kunstnik kujundab omakorda ja siis trükitakse välja.
Loodan, et ehk kunagi, kui raha on, saab teha ka välivõtteid — vanade autodega ja puha.
ETENDUSED
Endla tuleb Ugalasse.
• Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
• Osades Carmen Mikiver, Jüri Vlassov, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa, Tambet Seling, Lauri Kink, Kaili Viidas ja Ireen Kennik
• Etendus 23. märtsil kell 19 Ugala suures saalis
• Andrus Kivirähk, «Mees, kes teadis ussisõnu»
• Lavastaja Johannes Veski, kunstnik Pille Tael, muusika autor ning esitaja Robert Vaigla (kõik külalisena)
• Osades Priit Loog, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Tambet Seling, Sten Karpov, Ireen Kennik, Triin Lepik, Kaili Viidas, Lauri Kink, Jaanus Mehikas ja Ahti Puudersell
• Etendus 6. aprillil kell 19 Ugala suures saalis
Allikas: Endla teater