Pühapäeva õhtul kogunes Viljandi järve jääle rohkem kui 300 inimest, et läbida üheskoos küünaldega ääristatud uisurada. Teiste seas startis ligi nelja kilomeetri pikkusele ringile parti meenutav draakon, kes vedas kaasas hiirt.
Õhtune romantika meelitas jääle hulga karvaseid elukaid
14. veebruar 2017, 06:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellisteks tegelasteks olid kehastunud Viljandi teatrihoovi tegijad Evelin Lagle ja Marek Nõmm. Ehkki viimati nimetatu tahtis olla draakon, pidasid lapsed teda pardiks. Kohmakast kostüümist hoolimata liikus part-draakon uisurajal kenasti edasi. «Tal olid juhtumisi matkauisud, mis uisutavad ise. Vedas isegi paksu hiirt järel,» ütles närilise kostüümis Evelin Lagle.
«Tore oli see uisutamine. Ilus on ju, kui küünlad põlevad – linn on tuledes ja puha. Ilm oli ka sel korral soosiv,» kiitis Lagle. Tema üllatuseks oli sel korral tulnud kohale vähem rahvast, kui on olnud eelmistel ööuisutamistel. Osalejaid ja pealtvaatajaid küll kokku ei loetud, aga Viljandi rattaklubi hinnangul võis pühapäeva õhtul jääl olla kuni 400 inimest.
Loomi leidus veelgi, näiteks seltskond mäesuusasõpru oli pugenud lõbusatesse kostüümidesse. Helesiniseks koeraks kehastunud juuksur Tiina Peips, kes kuulub ka Mulgi Apres Ski klubisse, ütles, et kostüümid tõmbavad tähelepanu nii siin kui Austria mägedes, kus nad on neis mitu korda liuelnud. Viljandi ööuisutamist pidas Peips vahvaks kokkusaamiskohaks.
Saarepeedi koolis huvijuhina töötav Meret Anson tuli aga päris koeraga ja tunnistas, et uisutamisel tegigi tema eest suurema töö ära neljajalgne sõber. «Aga rõõmsa tuju saime mõlemad,» kinnitas ta. Ilma ööuisutamiseta poleks Anson Viljandi järve uisurajale sel talvel sattunudki – üritus oli hea motivaator, et teekond koos kaaslastega ette võtta.
Varemgi ööuisutamisel osalenud Anson rääkis, et mälestused on positiivsed ning pettuda ei tulnud ka sel korral. «Inimesed on toredad, rada oli hea ja emotsioonid soojad,» lausus ta.
Nii mõnigi osaleja tegi kohe mitu ringi – Tiina Peips sõitis koos kaaslastega soojenduseks ühe ringi enne ühisstarti.
Rada pälvis seekord rohkesti kiidusõnu. Viljandi rattaklubi liige Mikk Mihkel Vaabel, kes oli üks korraldajatest, ütles, et sellega on alati üllatusi. Ta meenutas, et uisumaratoni eel kõikus raja seisukord skaalal väga kohutavast suurepäraseni nädala jooksul mitu korda edasi-tagasi.
Viimase nädala ilmastikuolud olid aga suurepärased. «Laupäeval sai korraldada isegi autode jäärajavõistlust. See, et jää oleks piisavalt paks auto kandmiseks, ongi raja saladus,» märkis Vaabel. Rattaklubi lihvis auto külge kinnitatud sahaga uisurada nii, et lumekiht oleks täielikult eemaldatud.
Rohkem tegu oli raja valgustamisega, sest küünalde süütamist segas tuul. Tänu Teeme Keemiat keemikute gaasipõletitele ja lumele sai tekitada ajutise tuulevarju, mis lubas küünlad siiski süüdata. Nende eest läheb tänu linnarahvale ja kohalikule ettevõttele Hansa Candle, kelle toeta sellist üritust Vaabeli sõnul teha ei saaks.
Pärast uisuringi läbimist jagati osalejatele 70 taevalaternat, mis oli plaanis üheskoos süüdata ja lendu lasta. Vaid mõni üksik latern võttis suuna Tartu poole, enamiku rebis tuul juba süütamise ajal puruks või läksid need lihtsalt põlema.