Vaba mõte. Lõpp ja algus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma mäletan detailselt üht päeva enam kui kolme­kümne aasta tagant. Vanavanemate kodu garaaži ümber on palju nutta tihkuvaid inimesi. Õhus hõljub lämmatavalt vänge roosilõhn. Väravapostide juurde on sätitud murtud ladvaga kased ning väljasõiduteele pargitud kolepruuni kabiiniga UAZ, mille kasti poordid on alla lastud ja ääred kuuseokstega ehitud. Nagu mingi absurdne jõulukaunistus.

Garaažis on lillaka kangaga kaetud kirst, servades pikad hõbedased narmad. Kirstus lebab suletud silmadega mees. Ma tean, et see on minu vanaisa, aga ei usu. Ta pole üldse oma nägu, hoopis nagu mingi võõras onu. Hinges on mingi veider tunne, millele nime anda ei oska. Igatahes pole see kurbus. Aga tunda on, et närib valusalt.

Kogu see õudus kulmineerub natuke hiljem surnuaial. Pisut mustalt mänginud puhkpilliorkester on oma etteaste teinud, kohustuslikud kõned voogavatest viljapõldudest ja kodutalust on peetud ning mehed valmistuvad kirstu maapõue laskma. Kõik on kuidagi nii lõplik, et torkab justkui pistodaga otse südamesse. Jooksen lähedal asuva rehakuuri nurga taha ja puhken lohutamatult nutma. Kuidas saab olla nii, et vanaisa ühtäkki enam ei ole? Lihtsalt ei ole olemas!