Vaba piiriületamise kaitseks

Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

EESTIL ON ALATES Narvast hulk piiripunkte: Koidula, Luhamaa, Murati, Mõniste... Valgas on neid kolm, enne Schengenit oli kaks. Holdre oli enne Schengenit suletud, Lilli oli varem avatud vaid Baltimaade elanikele, Penuja oli varem kinni. On veel Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Jäärja ja Ikla, lennureisijatele lennujaam ning meritsi Paldiski, Pärnu, Tallinna, Uus ja Sillamäe sadam. Tõenäoliselt on saartel ka omad ja väiksemad, mis on purjekameestele kasutamiseks.

Olen suuremat osa neist viimase 15 aasta jooksul kümneid, et mitte öelda sadu kordi läbinud. Eesti-Läti ja Läti-Leedu piiri olen ületanud vähemalt korra, sageli kaks korda nädalas. Sekka satub muidki piire, näiteks Leedu-Poola, Eesti-Soome ja Eesti-Rootsi.

Enne Schengenit olid piiriületamise paratamatuks kaasnähtuseks ootamised ja pahatihti tüütult pikad järjekorrad. Minu kõige kurbnaljakam kogemus pärineb 1993. aastast Brestist Valgevene-Poola piiril veoautoga, kui sai oodatud neli ööpäeva. Autode rivi oli 14 kilomeetrit: Ida-Euroopa nigelavõitu kaubad ootasid pääsu rikkasse Lääne-Euroopasse. Võite arvata, missugused nägid välja teeveered. Mingeid tualette seal sel ajal ei olnud.