Alustuseks tahan öelda, et aktsiaselts Facio Ehitus on Viljandimaal läbi aegade ehitanud päris palju objekte. Ajalugu algab Viljandi kesklinnas asuva spordihoonega ning lõpeb mullu tellijale üle antud Viljandi maagümnaasiumi, Võhma spordihoone ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli ühiselamuga. Sinna vahele mahub teisigi õnnestunud ehitisi. Tahan rõhutada, et tervikuna hindame koostööd piirkonna tellijatega positiivseks, viljakaks ja vastastikku kasulikuks.
Praeguste probleemide peapõhjus on majanduse üldine olukord. Ehitussfäär on majanduslanguses üks kõige enam kannatada saanud valdkondi. Ehitustööde tellija on üldjuhul riik, laiemalt avalik sektor, ning konkurents on äärmiselt tihe.
Töid tehakse enamasti Euroopa tõukefondidelt saadava raha ja minimaalse omafinantseeringuga. Sellest johtuvalt on hankijate ehk ehitustööde tellijate hulka lisandunud palju esmategijaid, kellel pole ehitushanke korraldamiseks ja eriti selle edasiseks igapäevaseks juhtimiseks piisavat kompetentsi ja kogemusi. Seda vajakajäämist ei kata ka hea omanikujärelevalve palkamine, sest temagi on tihti tööga ülekoormatud ja tema roll on piiratud.
Tihtipeale viib vähene pädevus ebaratsionaalsete otsuste ja lahendusteni. Pole ju nende inimeste süü, et sülle langes võimalus kasutada ära euroraha, kuid kogemusi napib. Pigem on see meil valitsev üldine suundumus, mille kohaselt peab igaüks oma asjadega pädevusest sõltumata ise hakkama saama.
Ajakirjanduses on palju kirutud Eestis kehtivat riigihankesüsteemi ning alapakkumisi, mida ehitushangetel tehakse ja vastu võetakse. Ka meie firmat on selles mitu korda süüdistatud. Tegelikkuses on teisiti. Hankesüsteemil pole iseenesest häda midagi. Küsimus on professionaalsuses.
Meie analüüs näitab, et korraliku projekti ja täpselt fikseeritud hanketingimuste korral on pakkujate hinnatase väga ühtlane, alapakkumistest ei ole üldjuhul põhjust rääkida. Probleemid on alati seal, kus ehitusprojekt on lünklik, mitmeti tõlgendatav ja kohati ilmsete vigadega. Teisisõnu on tellija oma kodutöö tegemata jätnud ja usaldanud vaid projekteerijat. See omakorda pole aga olnud eriti professionaalne.
On ju loomulik, et iga hankel osaleja tõlgendab pakkumisel hankedokumente endale võimalikult soodsalt ega arvesta riskiga, mis võib tuleneda tellija või projekteerija vigadest. Kui need vead aga hiljem ilmnevad, siis Euroopa tõukefondide rahastamistingimustest johtuvalt puudub tellijal võimalus manööverdada ning konflikt ongi käes.
Ma ei õigusta ilmselgeid allapakkumisi ja neid on inimlikust veast juhtunud tööõnnetusena tulnud ette ka Faciol. Ma ei õigusta ka objektide poolelijätmist. Küllap tuleb siinkohal ka ehitaja kapsaaeda suur kivi visata. Samas ei saa ma aru tellijatest, kes püüavad hankedokumentidesse oma kodutöö puudumise kompenseerimiseks sisse kirjutada ehitajaid selgelt nurka suruvaid ebareaalseid nõudmisi ja tingimusi, millistega ei saa nõustuda ükski äriühing. Ehk kokkuvõtvalt – kui tellija ise piisavalt eeltööd ei tee ja näeb ehitajas juba ette süüdlast, mitte partnerit, siis on hanke ebaõnnestumine enam kui kindel.
Lõpetuseks. Ülaltoodu võib jätta mulje, et süüdi on tellija ja projekteerija ning ehitaja on väga tubli. Nii see ei ole, meil on palju vajakajäämisi ja arenguruumi nii pakkumiste ettevalmistamisel kui ehitustööde tegemisel. Minu kindel veendumus on aga, et ehitusprotsess vajab kõigi osapoolte tihedat ja konstruktiivset tulemusele suunatud koostööd, mitte vastandumist ja süüdistusi. Seda suunda peaks enam toetama ka uus ettevalmistatav riigihangete seadus.
INTERVJUU: Aktsiaseltsi Facio Ehitus nõukogu esimehe Toomas Trombi vastused «Sakala» esitatud küsimustele
Kui meenutada Abja gümnaasiumi või Olustvere kooli söökla-praktikabaasi ehituse ümber juhtunut, siis kui palju oli teie ja tellija vahelise lepingu lõpetamine seotud sellega, et projektis ja tegelikkuses ette nähtud tööd hakkasid teineteisest liiga palju erinema?
Ennast õigustamata võin kindlalt väita, et pärast Abja vallas ehitustööde alustamist ning pakkumisprojekti võrdlemist tellija tegelike soovide ja vajadustega oli ilmne, et soovitud mahus ei ole võimalik tööd pakkumishinnaga ära teha. Minu hinnangul oli Abja projekt valla avantüür, kus ränkade vigadega pooliku projekti alusel püüti saavutada täiemahulist tulemust vallale eraldatud piiratud ressurssidega.
Ehk loodeti, et ehitaja lahendab oma taskust võetud rahaga kõik juba pärast hankelepingu sõlmimist ilmnenud probleemid. Et valla soovide rahuldamiseks raha ei olnud, oli lahkuminek ainus mõistlik lahendus.
Olustveres ilmnes samuti täielik vastastikune mittemõistmine ehitusprojekti tasandil. Pakkumisprojekt sisaldas vaid üldist kirjeldust võimalike peaasjalikult remonttööde kohta, tegelikult oli koolil aga vaja hoone täielikku kapitaalset ümberehitust normaalse õppeprotsessi tagamiseks. Juba esimestel nädalatel selgus, et on tarvis muuta mitut projektiosa, sest näiteks ventilatsiooni lahendus ei vastanud üldse mingitele nõuetele ja hoone poleks sellise projekti järgi ehitatuna kasutusluba saanud.
Kui suur on teie meelest probleem, et tehnilised ehitusprojektid, mis ehitajale antakse, on koostatud üle jala või ebaprofessionaalselt?
Häda, et ehitusprojekt on ebapiisav või suurte vigadega, on üleüldine. Oma praktikast tean mõnda üksikut juhtumit, et projekti pole olnud vaja töö käigus muuta või täpsustada. Tõsi, enamikul juhtudel pole probleem fataalne ja osapoolte koostöös saab sellest üle.
Kahjuks on aga eriti koolide osas projektides suured vead viimasel ajal massilised. Arvan põhjuse olevat surves euroraha kiireks kasutuselevõtuks, mistõttu projektide kohustuslikud ekspertiisid on formaalsed või jäetakse üldse tegemata.
Naiivne on tellijate lootus, et pakkumisperioodil ehk umbes kolme nädala jooksul suudavad ehitusettevõtted projektide vead ja vastuolud välja sõeluda. Ka ehituslepingutesse sisse surutavad punktid, mis kohustavad ehitusettevõtjat lausa kolme päeva jooksul teavitama tellijat kõigist projektis olevatest vigadest, ei anna tulemust, sest selline nõudmine on ebareaalne.
Lahendus on ikka põhjalikus eeltöös, kvalifitseeritud ekspertide kaasamises ja koostöös.
Kui suur on teie meelest probleem, et kui ka ehitustehnilised dokumendid on algul täiesti korralikud, hakkab tellija töö käigus tahtma teistsuguseid lahendusi, kui on näidatud projektis?
See küsimus on tihedalt eelmisega seotud. Kui ehituses kogematu tellija näeb lõpuks oma silmaga tulemust, tekib tal tavaliselt palju küsimusi ja ettepanekuid, mille realiseerimiseks puudub raha.
Tavapärane on, et siis püütakse raha leidmiseks ehitusprojekti või muude hankedokumentide ridade vahelt lugeda ehitajale välja kohustusi, millega ta heauskselt pakkumises arvestanud pole, ning konflikt ja lepingu lõpetamine on taas päevakorral.
Eriti iseloomulik on see paljudele haridusasutuste projektidele, kus eeltöö kooli pedagoogilise kollektiiviga on olnud olematu ning hiljem selguvad vajadused, mille täitmine oleks mõistlik ja isegi hädavajalik. Aga raha selleks pole.
Mõnikord lähevad sama teed ka arhitektid, kes saavad alles ehituse valmimise staadiumis oma möödalaskmistest aru. Ehk jällegi — eurorahaga projekte tehes peaks ettevalmistustöö olema mitu korda põhjalikum kui see seni on olnud.
Suurem osa riigihanke korras tellitavatest töödest pole mitte uue hoone ehitamine, vaid vana rekonstrueerimine. Kui palju juhtub teie hinnangul seda, et hoone konstruktsioone avades selgub, et koostatud projekti polegi võimalik järgida ning tööde maht muutub algsega võrreldes olulisel määral?
Selliseid juhtumeid on olnud mitu. Meie praktikast on kõige iseloomulikum näide Kuressaare lasteaed, kus konstruktsioone avades selgus, et olemasoleva hoone rekonstrueerimine on võimatu ja ohtlik laste elule. Hoone tuli sisuliselt lammutada.
Siinkohal tuleb au anda tellijale ehk Kuressaare linnavalitsusele, kes sai tekkinud olukorrast aru, lõpetas lepingu töövõtjaga poolte kokkuleppel seoses projekti täitmise võimatusega ja pärast ümberprojekteerimist kuulutas välja uue riigihanke.
Sellised juhtumid pole just sagedased, aga põhjus on sama — projekteerimise käigus ei peetud vajalikuks kulutada piisavalt raha uuringutele ja tehti nii-öelda teoreetiline projekt, et elame-näeme.
Tellijate kaitseks tuleb lisada, et mõnikord ei saagi uuringuid enne teha, sest hoones on näiteks tegutsev õppeasutus. Mõistlik oleks teha hange uuringuteks juba kasutajatest vabastatud hoones ja alles siis kuulutada välja ehitushange kogu tööle. Ehk ikka ja jälle vana tõde, et hankega kiirustamine ei hoia kokkuvõttes kokku ei aega ega raha!
Kas teadlike alapakkumiste tegemine on teie meelest ehituse riigihangetel tavapärane, erakordne või selline tegevus, mida Eestis ei esinegi?
Jah, alapakkumisi esineb. Laias plaanis võib need jagada kolmeks. Esiteks alapakkumised seoses hankedokumentide ebamäärasuse ja vasturääkivustega, teiseks nii-öelda tööõnnetused, kus peamine faktor on inimlik viga, ja kolmandaks alapakkumised, mis tulenevad turuolukorra valesti hindamisest või soovist iga hinna eest karmi konkurentsi tingimustes töö endale saada.
Nagu varem märkisin, tekivad alapakkumised ikkagi üldjuhul soodsas keskkonnas, kus hankedokumendid võimaldavad piisavalt vaba tõlgendust. Kas aga teadlikke alapakkumisi on palju? Ma arvan, et umbes sama palju kui nõrgalt ettevalmistatud hankeid.
Tõsisele, professionaalsel tasemel ette valmistatud hankele (näiteks võiks tuua kõik aktsiaseltsi Riigi Kinnisvara korraldatud hanked) ükski ehitaja naljalt alapakkumist tegema ei lähe.
Kuidas kommenteerite seda trahvinõuet või -arvet, mille Abja vald teile paar nädalat tagasi saatis?
Kahjuks on Abja vallavalitsus osutunud meie kõige probleemsemaks tellijaks läbi aegade. Valla asjaajamisi on iseloomutanud ebajärjepidevus, soovide sage muutumine ja soovimatus leida lahendusi.
Nüüdseks on vald korraldanud uue riigihanke ja ehitustöid jätkanud, aga on ilmne, et töö lõpetamiseks on raha puudu. Meie hinnangul on see kahjunõude esitamise peapõhjus.
Abja valla ja ehitaja vahel sõlmitud kokkuleppega reguleeriti kõik pretensioonid lepinguosaliste vahel ja kahjunõude esitamine on alusetu. Teisalt võttis osaühing Abja Elamu ehituslepingu lõpetamisel üle valla kohustuse tasuda ehitajale märkimisväärne summa paneelide eest. Et see kohustus on osaliselt seniajani täitmata, esitas vald nüüd täitmata osa suuruses meile kahjunõude. Peame valla tegevust pahatahtlikuks, aga loodame tekkinud probleemi siiski läbirääkimiste teel lahendada.