Raamatupoodides on kurb vaadata, kui palju kvaliteetset paberit on kulutatud, et muuta trükisõnas surematuks selliseid inimesi, kes tulevad ja kaovad kiiremini, kui vahetuvad aastaajad.
Geeniuse lühikeseks jäänud näitlejatee
11. detsember 2009, 17:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei tea, kas põhjus oli aukartus Urmas Kibuspuu raskesti sõnastatava ja hämmastava ande vastu, kuid ligi veerand sajandit mulla all lebanud mehe biograafiat tuli oodata väga kaua.
Urmas Kibuspuu (1953—1985) on oma lühikeseks jäänud elust hoolimata eesti kultuuri mineviku, oleviku ja tõenäoliselt ka tuleviku lahutamatu osa. Tema elulooraamatu kirjutamise enda peale võtnud teatriloolase ja -kriitiku Rait Avestiku ülesanne oli aukartustäratav ning õnneks on autor sellest endale täiel määral aru andnud.
Raamat, mis oleks kohati kindlamat toimetajakätt vajanud, on ennekõike väärtuslik andmekandja. Rikkalikku pildimaterjali näeb enamik esimest korda.
Kibuspuud on teenitult nimetatud sajandi eredaimaks täheks eesti teatris. Raamat avab selle andeka inimese perekonna, kolleegide ja lähedaste mälestuste kaudu.
Milles siis õieti väljendus Urmas Kibuspuu anne? Tema kunagine hea sõber Ivo Linna võtab selle kõige tabavamalt kokku: «See oli mingi fluidum, see oli sisemine energia, mida Kibuspuu oskas nii võimsalt välja paisata.»
Praegune põlvkond teab seda õrna, kuid jõulist näitlejat eelkõige aegumatutest telelavastustest «Kuulsuse narrid» ja «Pisuhänd». Mõneti on kahju, et enamik mäletab teda koomikuna. Mitte et naljategemine oleks midagi teisejärgulist, vastupidi, naljategemine on tõsine kunst. Kibuspuu lummus ja sarm olid vapustavad ning tegelikult ei olnud rolli, mida ta poleks suutnud mängida. Ta oli ühtviisi usutav nii draamas kui komöödias.
Ain Lutsepp on öelnud: «Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks, ent Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas.»
Reet Linna küsib raamatus, kas on üldse võimalik kirjeldada Kibuspuu-laadset näitlejatööd ja kuidas seda teha. Ta vastab ise: «Ilmselt aga parim, mida 25 aastat peale näitleja surma saame lubada, on sõprade, kolleegide ja kaaslaste mälestused, killud ja fragmendid.»
Nii ongi. Ei tea, kui palju on neid, kes suudavad saata igaviku radadelt oma kunagisele kodumaale ikka veel nii palju headust ja soojust ning muuta kõiki seeläbi pisutki paremateks inimesteks.