Kui ma suvel oma kolmeaastase lapsega taas Tallinna loomaaias käisin, ei vaimustunud ma erinevalt temast niivõrd eksootilistest loomadest kui hoopis taimedest.
Loomaaia aednik: taimedega annab igasuguseid vigureid ette võtta
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
30. september 2009, 23:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüüpilise põhjamaalasena satun ikka elevusse, kui näen kodumaises mullas lageda taeva all kasvamas lõunamaiseid liike, ning peas hakkavad liikuma mõtted, kuidas küll neid ka enda aeda saada.
Enamik palmi moodi taimi oli küll istutatud potti, kuid hulk eksootilisi tegelasi paistis kasvavat puhtalt maa sees. Kuidas, mis ja kas olid küsimused, mis huulile kerkisid.
Paar päeva hiljem helistasin loomaaeda ning sain teada, et augustis loomaaia aastapäeval on huvilised oodatud elevandimaja kõrvale vaatetorni, kus loomaaia floorast kõneleb peaaednik Hannes Maripuu.
Õigel päeval õigel kellaajal olen minagi platsis ja ootan lektori saabumist. Torni keskel laua ääres vastab üks teadja mees vene keeles nelja-viie sama keelt kõneleva ja konspekteeriva inimese küsimustele.
Kui ma suvel oma kolmeaastase lapsega taas Tallinna loomaaias käisin, ei vaimustunud ma erinevalt temast niivõrd eksootilistest loomadest kui hoopis taimedest.
No see mees ei saa küll Maripuu olla, otsustan keele järgi. Ei olegi. Nagu hiljem selgub, on tegemist loomaaia asedirektori Valdimir Fainšteiniga.
Et kõrvallauas paistab olevat veel paar säärase näoga meest, kes ootavad aiandusloengut, kannatan ära akadeemilise veerand tundi hilinemist. Nihelema hakkan sellegipoolest. Siis järsku taipan: üks laua taga istuvatest asjalikest meestest ongi minu oodatav lektor. Ja tema tunneb minus samal ajal ära provintsiajakirjaniku, kes oli lubanud teda küsitlema tulla.
Meiega liitub veel paar inimest. Et aga ajakirjanikuna on mul küsimused ette valmistatud, kujuneb spetsialisti esinemine hoopis intervjuuks.
Kevadel maha, sügisel üles
Kümme aastat koos oma praeguseks peaaegu kolmekümneliikmelise meeskonnaga loomaaia taimede eest hoolitsenud Hannes Maripuu tunnistab alustuseks, et tedagi üllatas nii tagasihoidlik huvi selle teema vastu.
«Muidu saan ma tihti e-kirju, milles küsitakse loomaaias nähtud taimede päritolu ja nende kasvatamise kohta,» nendib ta.
Seda, mitut liiki taimi loomaaia territooriumil leidub, Maripuu täpselt öelda ei oska. Kui mina pakun välja umbmäärased 100, 300 või 500, et mingitki aimu saada, lausub tema, et pigem on neid tuhatkond.
Kuidas aga suudavad lõunamaised taimed kasvada eestimaises mullas heitliku ilma meelevallas? Olgu, suvel veel. Aga talvel?
«Suurema osa neist istutame kevadel maha ja sügisel võtame üles,» avaldab Maripuu saladuse. Näiteks hülgetiigi naabruses asuv banaanipuude ning paljude eksootiliste lillede ja põõsastega peenar kaevatakse peaaegu täies mahus üles, ainult kased jäävad alles.
Eestimaine muld kõlbab küll
Hannes Maripuu sõnul kasvavad lõunamaised taimed meie kliimas suvel päris hästi, lihtsalt need tuleb õigel ajal istutada.
«Kõige suuremat kahju ei tee neile mitte jahedad suveilmad, vaid kevadine ere päike,» tõdeb ta. «Kui juuni lõpul istutada ja päiksega kenasti harjutada, sirguvad nad ka meie tavalises mullas kenasti.»
Maripuu ütleb, et igaüks võib soovi korral ka kodus näiteks draakonipuu või tääkliilia pärast jaani maha istutada ning sügisel taas üles võtta ja potti tagasi panna. «Neile meeldiks see kindlasti. Tüvi läheb tugevamaks ja lehed muutuvad ilusamaks. Nad saavad õhku ja päikest, seda mida neil looduses vaja on.»
Kus siis aga kõik need sajad üleskaevatavad taimed talve veedavad?
«Meil on hülgebasseini juures üks kasvuhoone, mille viis aastat tagasi saime. Siis arvasime, et sellest jätkub kahekümneks aastaks, aga juba ülejärgmisel aastal oli see pilgeni taimi täis. Nii et paneme neid sinna lausa kihtidena,» selgitab Maripuu.
Kõik taimed kasvuhoonesse talvituma ei pääsegi.
«Päris palju viskame ka minema — need, mis on üle kasvanud. Edaspidi võib mõnda taime jälle paljundada,» räägib aednik.
Kodustes tingimustes ongi lõunamaa taimi kõige keerulisem üle talve pidada — enamikul pole ju teab kui suurt sobiva temperatuuriga kasvuhoonet.
Optimaalne temperatuur talveperioodil on +5 kraadi, sest siis saab taim puhata. Soojemas ruumis hakkab ta kasvama.
Hannes Maripuu jutustab, kuidas loomaaed oma kollektsiooni uusi taimi leiab. «Minu asi on uus põnev liik välja otsida ja kohalikud aiafirmad muretsevad selle. Nad on ka ise väga huvitatud uute taimede pakkumisest. Nii et välismaalt ei pea ma midagi ostma minema.»
Küll aga saab ta enda sõnul välismaal käies tihtipeale inspiratsiooni.
Aeg-ajalt tühjendavad aiandusfirmad hooaja lõpul oma ladu ja ülejäägid rändavad loomaaeda. Mõnikord on uusi taimi saadud kingitusena botaanikaaiast, kellega loomaaial on sina-mulle-mina-sulle-sõbrasuhted.
Sobitatakse loomadega
Enamik eksootilisi taimi on Tallinna loomaaias koondatud kolme-nelja kohta, sest palju huvitavaid lilli-põõsaid-puid koos mõjub ikka efektsemalt kui üksikutesse kohtadesse sokutatuna.
Silmas peab pidama ka seda, kus asub toru, mille kaudu suvel kastmiseks vett saada. Ja muidugi arvestatakse taimi paigutades, et nad satuksid kokku nende loomadega, kellega nad jagaksid elupaika looduses.
«Kui just päris loomade kodukandi taimi ei õnnestu hankida, püüame leida väliselt sarnaseid liike, et keskkond oleks võimalikult loomulik.»
Kui loomi ei ole
«Soov pakkuda inimestele igal aastal midagi uut ja erilist panebki meid seda tööd tegema. Miks muidu peaksime tahtma kevadel midagi maha istutada ja sügisel seda üles kiskuda? Teeme ju iseendale tööd juurde. Samas on see töö väga huvitav ning loomaaia külastajate soe suhtumine meie tehtusse innustab,» kõneleb Hannes Maripuu.
Kui mõni võib küsida, miks peab loomaaed nii palju mingite taimedega mässama — ta pole ju botaanikaaed —, siis Maripuu sõnul on flooral peale keskkonna kaunimaks ja meeleolukamaks muutmise veel üks ülesanne.
«Loomad, kes meil väljas on, pole ju naelutatud seina külge, nii et palun, vaadake neid kogu aeg. Nad võivad minna sööma ja magama. Sel ajal saabki inimene imetleda põnevaid taimi.»
Eestis talvituv kaktus
Et laua taga rääkimine on üks asi, aga oma silm on kuningas, läheme koos Hannes Maripuu ja paari-kolme huvilisega taimede vahele jalutama.
Üsna ringkäigu algul seisatame madaltiheda peenra juures, millel kivide vahel ronivad mitmesugused pinnakattetaimed. Nende seas on üks loomaaia haruldus: päris kaktus, mis kasvab aasta läbi eestimaises mullas ja mille oli andnud Hannes Maripuu sõber Jaan botaanikaaiast, lausudes: «Pistke maha ja vaadake, mis tast saab!»
«Ega ta mingi suur iludus ole, aga siiski elav tõestus, et see on võimalik,» ütleb aednik võhiku silmale peaaegu märkamatu taime kohta.
Natuke maad eemal ei juhi ta meie tähelepanu eksootilistele taimedele, vaid hoopis aiakujundusnipile: üksteise peale laotud betoonpostide vahele on istutatud kollased maranad.
«Direktor Mati Kaal, kes on tuntud väga kokkuhoidliku mehena, ei lubanud vanu aia betoonposte ära visata ja nii need seisidki tükk aega hunnikus, kuni ühel hetkel otsustasime need siin ära kasutada,» kirjeldab Maripuu omapärase kompositsiooni saamislugu.
Aiandus üha muutub
Kogu jalutuskäigu ajal jagab aednik kõiksuguste taimede kohta huvitavaid fakte. Paljusid neist, kel pole säravaid õisi või eriskummalisi lehti, peaks võhik tõenäoliselt kohalikeks liikideks, ehkki mõni neist on pärit näiteks Aasia tagumisest nurgast ja on väikest sorti ime, et nad siin nii hästi kasvavad.
Hannes Maripuu on nõus, et tegelikult saab ka eestimaiste lilledega õige planeerimise korral tõelise lillede tulevärgi korraldada. «Kooliajast mäletan, et üks keerulisemaid ülesandeid oligi püsilillepeenra tegemine. See tuli planeerida nii, et kogu aeg midagi õitseks ja kõrgused paigas oleksid. Aga kõik me unustame koolis õpitu mingil ajal ära ja siis tuleb jooksvalt vigu parandada.»
Aed on Maripuu sõnul kogu aeg muutumises. «Ei pea ju sugugi nii olema, et teen oma aia valmis ja siis on see viiskümmend aastat samasugune.
Taimedega annab igasuguseid vigureid ette võtta. Õnneks on nad ka üsna leplikud. Mõtle ainult välja, mis sa nendega teha tahad.»
Haruldane külaline Hiinast
Troopikamaja juures pälvivad minu tähelepanu omapärase kujuga pisikesed puud. Selgub, et nende puhul pole mängus olnud aedniku käsi, vaid hoopis kitse suu.
Nimelt oli üksvahe loomaaias vabalt elanud terve hulk metskitsi — territoorium on sedavõrd suur — ja õhtul pärast väravate sulgemist olid nad käinud siin suutäit võtmas.
Troopikamaja seinal kasvab üks loomaaia haruldasemaid taimi — Hiina rippuba. Eriline on ta selle poolest, et tegelikult ei peaks ta Eesti kliimas üldse vastu pidama, aga loomaaias on ta väga ilus ja aasta ringi väljas. «Lisaks kõigele on ta siin isegi õitsema hakanud, mis on paras ime,» on Hannes Maripuu rahul.
Ringkäigu lõpuks jõuame loomaaia kõige efektsema peenra juurde, mille taustal inimesed klõpsivad üksteisest fotosid sama innukalt kui ahvide või tiigri juures. Teeme seal ka aednikust leheloo tarvis ülesvõtte. Seejärel läheb ta oma tööd jätkama. Mina jään aga lilledel toimetavaid liblikaid kaamerasse püüdma.