Vana veskikoha ümber hiilib mineviku varje

Otteni sild seisab endises uhkuses, ehkki veskist, mis selle ehituseks raha teenis, on pärast põlengut alles vaid varemed, ja Tartu Kivisild, mille järgi see valmis, kadus Teise maailmasõja keerises jõepõhja. Foto: Hans Väre / Sakala

Kusagilt pimedusest suure kivisilla alt kostis kõva solistamist, justkui oleks keegi paadiga mööda jõge sõudnud. «Lähme tagasi majja!» nurus naine.

«Siin ei ole midagi karta,» rahustas mees. «Ainsad, kes niisugusel kellaajal sellises kolkas peale meie liiguvad, on loomad ja nemad kardavad meid palju rohkem kui meie neid.»

Mõningase keelitamise peale nõustuski nõrgem pool õhtust jalutuskäiku — kell oli alles kaheksa ringis — jätkama. Ent vaevalt olid nad natuke maad edasi metsaserva jõudnud, kui naine imetlusväärse hüppega, mida tavaliselt näeb Disney multifilmides, mehe kõrvalt tema taha kargas ja uuesti anuma hakkas: «Ma kuulsin midagi! Seal on keegi! Lähme tagasi!»

«Ähh, ei ole seal kedagi,» püüdis mees teda veel kord veenda, ehkki kobas ise salamahti, kas suur puss, mis sobiks ühtviisi hästi nii leiva lõikamiseks kui sarimõrvari tööriistaks, on ikka vööl alles. Seekord rahustavad sõnad ei aidanud. Naise tahtmine jäi peale ja nad kõndisid tuldud paarsada meetrit tagasi riigimetsa majandamise keskusele kuuluvasse Otteni metsamajja ööbima.

Mine võta kinni, liikus seal tol õhtul tõesti keegi või olid hirmul lihtsalt suured silmad. Kindel on aga see, et paarikese põue oleks pugenud veel märksa rohkem jäneseid, kui neile oleks juba õhtul ette sattunud üks sissekanne üldiselt väga positiivse tagasisidega külalisraamatus: «Muidu kena koht, ainult see häiris, et puude vahel hiilis pimedas mingi inimene ja kostis ulguvat häält.» Õnneks lugesid nad seda alles hommikul.

Tükike Tartut Taevaskotta

Selleks et kundesid mitte asjata ärevile ajada, hoiab Taevaskojast paari kilomeetri kaugusel Ahja jõe ääres asuva metsamaja perenaine Epp Metsaluik mõne jutu teadlikult nende lahkumise ajaks. Siis räägib ta näiteks vägijookidega lähedastes suhetes olnud Elmarist, kes elas endises veski töölistemajas. Päris sealsamas, all jõe ääres.

Ühel novembripäeval kümmekond aastat tagasi avastasid külaelanikud, et Elmarit pole juba pikka aega kauplusautos näha olnud. Kui asja uurima mindi, leiti maja uksed ja aknad pärani olevat, aga meest polnud kusagil. Nagu hiljem selgus, oli ta tapetud ning mõrvar oli ohvri kange surnukeha mingil põhjusel naabermaja juurde vinnanud ja seina vastu seisma tõstnud.

Sealt leidis selle oma suureks ehmatuseks perenaine, kes oli üle tüki aja oma esivanemate valdusi vaatama tulnud. Pole mingi ime, et too vanaproua nüüd kummitusi pelgab ja seal enam üksi käia ei julge.

Veretöid on Otteni veski ligiduses õigupoolest varemgi nähtud, õnneks pole need olnud nii õõvastavad. Isegi vastupidi: iga eestlane on neid lausa mõnuga pealt vaadanud. Kas mäletate, kuidas Ivo Schenkenberg «Viimses reliikvias» Hans von Risbieteri liivakivikanjonis tõllast väljuma meelitas ning kui too mõõka haarates sõidukile järele jooksis, talle kuuli rindu tulistas? See mõnekümnemeetrine teejupp on kohe siinsamas, veski varemetest üle jõe.

Aga kas teil on meeles, kuidas samas filmis Siim sillal üksinda pool rügementi rajalt maha võttis ja isegi ühe vaese hobuse vette paiskas? Just sellestsamast sillast oli juttu loo algul.

Metsaluige ütlemist mööda on see kuulsa Tartu Kivisilla miniatuurne koopia, mille laskis ehitada kunagine mölder Jaan Otten.

«Jaan oli omaette kuningas. Tema veski oli uhke ja suur, isegi elektriturbiin oli olemas, nii et siit said voolu Valgesoo küla ja koolimaja,» jutustab Metsaluik. «Ühel päeval leidis Jaan, et kuna ta nii jõukas on, siis võtab ta kätte ja läheb Tartu linna vaatama.»

Tänapäeval paneb muidugi imestama, et nii rikas mees polnud käinud kõigest poolesaja kilomeetri kaugusel asuvas linnas. Vanasti polnud aga liikumine kuigi lihtne isegi siis, kui raha oli nagu raba. Toda krabisevat pidi vanal Ottenil igatahes jalaga segada olema, sest koju tagasi jõudnud, lasi ta endale ehitada isikliku Kivisilla. Ju siis ei tahtnud ta meeldima hakanud arhitektuuripärli nautimiseks enam pikka sõitu ette võtta.

Varakat veskimeest on lihtne mõista. Kes ikka tahaks kodust ära minna, elades nii kaunis kohas? Isegi lörtsisel talvehommikul, mil madalad pilved sirutuvad uduna taevast alla ning põimivad end puude ja põõsastega kokku justkui vaheliti seatud sõrmed, veavad jalad nagu iseenesest üle silla metsateid mõõtma.

Siia tuleb kevad esimesena

Vana mets on tikkarikas. Üks suur-kirjurähn trummeldab ühe, teine teise, kolmas kolmanda puu otsas. Mõni puu on neil ikka vahet kah, kuid säärast kohta, kus ükski koputaja kõrva ei hakkaks, selles metsas vist ei leidugi.

Nii kõvasti rähnid siiski ei tärista, et kedagi teist kuulda poleks. Paraku leidub sombuses talvepäevas häälitsejaid vähe. Mõni salutihane, üksi tilksuv leevike ja taevas rallitav rongapaar — ongi kõik. Ainult hulk metssea-, kitse- ja jänesejälgi annavad teada, et seal kandis on teisigi elanikke.

Möödunud aasta lõpul esimese lume aegu avastas üks metsamaja rentinud seltskond hommikul otse maja kõrvalt isegi kolme-nelja-aastase karu jäljed. Ilmselt otsis too mõmmik magamiskohta, kuid et teda vanast veskiaidast ümber ehitatud öömajja sisse ei lastud, pidi ta edasi rühkima. Praegu näeb ta ilmselt unes kevadel lume alt välja sulavaid jõhvikaid ega mõtlegi sellele, et võiks turistide rõõmuks lumele jälgi jätta.

Otteni veski ümbrus on kevade ootamiseks hea paik. Epp Metsaluik räägib, et just siinsed nõlvad on päikesele kõige paremini avatud ja sulavad esmajärjekorras paljaks.

«Kui ma väike tüdruk olin, tulime Taevaskojast ikka siia esimesi sinililli korjama. Sumpasime paksus lumes, mis kõikjal mujal maad kattis, aga siit saime sinililled kätte.»