Grammofon on jälle moes

Ugala näitleja Tarvo Vridolini jaoks on vinüülplaadimängijaga muusika kuulamine justkui rituaal. «Võtad plaadi kaantest välja, paned ettevaatlikult grammofonile, puhastad tolmust, tõstad nõela peale ja... mõnus.» Foto: Gert Kiiler

Artikkel ilmus 19 .oktoobri «Sakala» paberväljaandes.

Juba mõnda aega on tähelepanelik muusikasõber märganud, et Eesti ansamblid on hakanud CD-de kõrval välja andma ka oma uue materjaliga vinüülplaate.

Samuti on Eesti suurematesse linnadesse siginenud üha rohkem kasutatud vinüülplaate müüvaid poode. Meelelahutusmeediat jälgides võib päris tihti kuulda avaliku elu tegelasi ja muusikainimesi kinnitamas, et on kiindunud vanamoodsatesse heliplaatidesse.

Vinüüli pooldajad põhjendavad oma eelistust ennekõike laserplaatide omast parema helikvaliteediga. Jutt ei käi seejuures heli puhtusest — väike krõps võib vinüülplaadil ikka kosta —, vaid orgaanilisusest.

CD-de digitaalne heli on steriilsem ja järelikult igavam. Kui palju keegi vahet tähele paneb, sõltub juba igaühest endast. Ometi pole heli kvaliteet ainus põhjus, miks osa muusikafänne vinüüli eelistab.

Suurt rolli mängib kindlasti ka välimus: erinevalt CD-dest (failimuusikast rääkimata) pääseb seal palju paremini mõjule plaadiümbrise kujundus. Samuti on vinüülplaadi kuulamine omamoodi rituaal: ümbrisest väljavõtmine, nõela paika asetamine, poole vahetamine.

See on justkui päris. See meenutab aegu, mil paljud teised asjad olid ka «päris». Peale kõige muu leidub rohkelt selliseid nõukogude ajal väljaantud vinüülplaate, mida pole hiljem digitaalsel kujul üllitatud, ning seega avab retrotehnika ligipääsu juba unustatud muusikale.

Taaskasutus on taskukohane

Esimese vinüülplaadimängija soetamise variante on mitu ning valik sõltub nii ostja teadlikkusest kui soovidest ja rahakotist.

Kõige lihtsam on seada sammud mõnda suurde elektroonikapoodi, mille kaubavalikus on tavaliselt vähemalt üks moodne vinüülplaadimängija. Sellel võimalikult automaatsel elektroonilisel riistapuul on enamasti ka USB auk, et saviplaatidel olevat muusikat oleks hõlpus digitaliseerida. Niisuguste mängijate hind jääb vahemikku 90—400 eurot.

Võimalik on minna ka mõnda spetsiaalsesse kauplussalongi, mis pakub moodsat hi-fi tehnikat. Sealsed mängijad on väga hea helikvaliteediga ja nende disainile on palju tähelepanu pööratud, kuid hinnadki on krõbedad: need algavad umbes 1000 eurost.

Kõige taskupärasemad on arvatavasti kasutatud lääne hi-fi tehnikaga kauplevad poed. Paraku peab selle variandi kasuks otsustanud viljandlane võtma jalge alla Tallinna, Tartu või Pärnu tee.

30 aastat vana, ent ikka heas vormis

Kasutatud helitehnikat müüva Tallinna kaupluse HiFi Classic omaniku Rein Kännu sõnul kulgeb vinüülplaadimängijate vastu tuntav huvi tõusujoones nii Eestis kui mujal maailmas. Sellest annab märku ka hinna tõus.

«Kõige parema kvaliteediga mängijaid tehti 1970. aastatest 1980. aastate keskpaigani. Juurde neid ei toodeta, huvi aga suureneb, seepärast tõusevad hinnadki,» selgitas ta.

Kuigi kasutatud plaadimängijate vastupidavus ja kvaliteet sõltuvad suuresti sellest, kuidas nendega on ümber käidud, võib Kännu jutu järgi üldjuhul kindel olla, et umbes 30-aastased mängijad peavad ka nüüd aastaid vastu.

«Kui mõni komponent väsibki ja läheb katki, on seda alati võimalik parandada või tellida varuosi,» ütles ta. Hea vana mängija puhul ei tee tema sõnutsi parema heli tagamiseks paha aparaati hooldada ja selle juhtmeid vahetada. Suur tähtsus on ka helipeal ja nõelal.

Neil, kes vinüülimängijaga esimest korda kokku puutuvad, soovitab Känd hakatuseks osta odavama. Tema poes algab lihtsamate kasutatud plaadimängijate hind 100 eurost.

«Kusagilt peab ju alustama, siis on võimalik edasi areneda,» rääkis Känd. 200—300 eurot maksvad grammofonid võivad tema kinnitust mööda olla juba väga head.

Mida vähem vidinaid, seda parem

Nii mõnelgi võib küll olla kodus nõukogudeaegne grammofon, aga neid Rein Känd ega teised spetsialistid kasutada ei soovita: nimelt olid nood tooted nii viletsad, et seda head, mille pärast praegu vinüülimängijaid hinnatakse, nad esile ei too. Arvatakse, et osa kritiseerijaid on saviplaatide kvaliteedi suhtes skeptiline just sellepärast, et sai kunagi nõukogude tehnikaga halva kogemuse.

Miks ei soovita vinüülispetsid osta laiatarbeelektroonikapoodides müüdavaid uusi mängijaid? «See on nagu tänapäevaste asjadega ikka: materjalid ja järelikult kogu toote kvaliteet pole enam need mis vanasti. Kui heal vanal grammofonil kaalub metallplaat kaks-kolm kilo, siis uued grammofonid kaaluvad ise nii palju,» selgitas Känd.

Kuigi uute grammofonide kasutamine on tehtud tarbijale võimalikult mugavaks, on etemad just manuaalsed plaadimängijad. «Mida vähem vidinaid küljes, seda parem,» hindas Känd. Täismanuaalsed mängijad on ühtlasi odavamad.

Kuid ainuüksi grammofoni ostmisest ei aita — vaja on ka võimendit ning kõlareid. Suhteliselt heade kasutatud võimendite hinnad jäävad samuti 100 ja 200 euro vahele. Oma rolli mängivad seejuures kaubamärk, headus ja kanali kohta tulev võimsus. Kõlaripaari hinnad algavad 100 eurost.

Et iga võimendi ei pruugi iga mängijaga kokku sobida, on neil, kes seda teemat ei tunne, mõistlik hankida mõlemad ühest ja samast kohast. Kõige kindlam on võhikul vinüülimängijat ostma minnes rääkida müüjale ära oma soovid ja anda teada eelarve suurus.

Rein Kännu sõnul tunnevad grammofonide vastu huvi nii noorem põlvkond, kes alles teeb nimetatud riistapuuga tutvust, kui ka vanemad muusikasõbrad, kes on otsaga selle juurde tagasi jõudnud.