«Ma kardan, et mingit lugu küll fabritseerida ei anna,» nendib tele- ja raadiomees Urmas Vaino minu nuiamise peale, et ta «Sakala» lugejate südame võitmiseks mõtleks välja Viljandis elava vanaema.
Kuidas portreteerida Hagi Šeini ehk Koolidiskorist sirgub teletäht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühenduslüliks meie linna ja kolmandat põlve tallinlase Vaino vahel on hoopis tema raudteelasest vanaisa, kes oli teda lapsepõlves mõnikord töö juurde kaasa võtnud.
Ligi kolmkümmend aastat tagasi tumepunase diiselrongiga pealinna väisanud viljandlased võivad olla tänulikud, et peaaegu kogu tee rongi juhtinud väike Urmas nende ellu nii säästvalt suhtus.
«Ega seal midagi ohtlikku olnud,» lausub mees lohutuseks, lisades, et viljandlasi teenindades oli ta juba vana kala, sest oli mitu kordat Haapsalu liinil kätt harjutanud.
«Mul on Viljandist ka kummalisi mälestusi. On teil seal Sepa tänav?» jätkab Vaino.
Mälupilte tekitava müstilise koha jälgi ajades jõuame ühisele veendumusele, et Viljandi on kaunis idülliline väikelinn. See mulje oli Vaino silmis kinnitust saanud mullu suvel, kui ta oli esimest korda Viljandi pärimusmuusika festivalile sattunud.
Siin ringi liikudes oli tal tulnud alatasa vastata 20—30-aastaste noorte teretusele. Just see põlvkond teab Urmas Vainot lasteorganisatsiooni ELO presidendina.
Tered ei tule pelgalt inertsist
Kuidas ta sellisesse rolli sattus, on Urmas Vainole endalegi tagantjärele selgusetu.
«Erinevalt praegusest ajast, kui ma olen mugavaks muutunud, meeldis mulle lapsena tegutseda ja korraldada,» räägib ta perioodist, mil osales Tallinna õpilasesinduste ühenduses. Just selles nõukogude aja lõpu kääriva ühiskonna noorpoliitikute taimelavas sündis 1988. aastal mõte luua pioneeriorganisatsioonist jäänud tühimikku midagi hoopis uut.
Ehkki koosolekutel eelistas Vaino pigem vaikselt nohiseda kui sõna võtta, sai ta organisatsiooni lihtliikmest peagi kõlava ametinimetusega persooniks, kes suvistes suurlaagites sadade noorte tervitusi vastu võttis.
Küsimusele, kui kaua ta ELO-sse kuulus, vastab Vaino, et mõttes pole ta sealt lahkunudki. «Proovin nende tegemistele seniajani võimalust mööda kaasa aidata,» sõnab ta.
Kui paljud õpilasaktivistid astuvad organisatsioonimängudest edasi parteisse ja pärispoliitikasse, siis Vaino seda rada ei läinud.
«Õnneks ma otsustaval hetkel sinnapoole ei sattunud,» lausub ta, lisades, et ei suhtu poliitikasse sugugi taunivalt, ent see polnud talle loomuomane tee.
Ehk mängis selles valikus oma rolli ka tõik, et koos sõber Tambet Mummaga oli ta juba ammu käe diskorina valgeks saanud.
«Huvi muusika vastu oli suur: Modern Talking, Sabrina...» loetleb Vaino publiku omaaegseid lemmikuid.
Edasi kulges tee tema jutu järgi tüüpiliselt: klassiõhtutel muusika mängimine kasvas üle kooli-, linnajao- ja lõpuks klubipidudeks.
«Arvatavasti poleks ma seaduse järgi tohtinud neis kohtades veel käia, aga toona tegutsesid klubidiskorina ka minust paar aastat nooremad,» tunnistab Vaino.
Vikerraadios ametis olevale Olavi Pihlamäele silma jäänud, alustas ta raadiotööd, mida teeb seniajani.
Intervjuu punktist A punkti B
«Oli teada, et rajatakse uus jaam Raadio 2, ja millegipärast sattusin ma sinna jutusaadet tegema,» kõneleb Urmas Vaino.
Seda, kuidas ta oma liistude juurest teise voolusängi sattus, on tal raske meenutada, ent igatahes oli selle taga avasaate õnnestumine. Esimeste intervjueeritavate seas oli näiteks tuntud meedianägu Hagi Šein.
«Ju ma midagi temalt ikka küsisin,» ütleb Vaino ning märgib, et mingit hirmu ta meistri ees ei tundnud. «Noor ja loll olin,» naerab ta nüüd.
Mäletamist mööda jäid tema saadetega üldiselt rahule nii külalised kui ülemused, vaid paar vanemat kolleegi soovitasid sõbralikult, et alati ei pea alustama intervjueeritava lapsepõlvest, et siis tasapisi käesolevasse päeva jõuda.
Saate juhtimisel eriti hästi sobiva eetrikeemiaga parnerit ei oska Vaino esile tõsta.
«Mihkel Rauaga oli huvitav saadet teha, nagu ikka inimesega, kellega sa päris samas suunas ei mõtle,» lausub ta.
Eelmisel aastal «Erisaatega» teleekraanile jõudmine ning saate vaatajamenu on Vainole tuntust juurde kogunud, ent ta ise ei näe põhjust seda üle tähtsustada.
«Auahne pole ma kunagi olnud. Nooremana olin ehk edev, kuid aastatega on edevustki õnneks üha vähemaks jäänud,» arvab ta.
Ehkki kuulsusekoormat Vaino oma kukil ei tunne, proovib ta end nüüd avalikes kohtades rohkem jälgida. Sel suvel astus ta üles ka hommikutelevisiooni juhina ning on teinud kaks «Tähelaeva» saadet. Viimatimainitutes olid külalised Linnar Priimägi ja Vello Salo ning erinevalt noorpõlve uljussooritustest olid need saated talle hoopis pingelisem, ent samas rikastav kogemus.
Mingit kaamerapalavikku Vaino ei põe. «Saatejuhi vastutus on raadios suuremgi, sest seal ei seisa tema selja taga nii suurt meeskonda,» selgitab ta.
Urmas Vainot on võrreldud legendaarse teletähe Urmas Otiga ning kurjad keeled väidavad: lisaks sellele, et tal on Otiga loomupäraselt sarnane hääl, jäljendab ta toda teadlikult.
«Ma olen sellest kuulnud ja järele mõelnud ning võin puhtast südamest öelda, et ei proovi teda kopeerida,» lausub Vaino. ««Erisaate» olemus soosib iseenesest otilikult intensiivset stiili, mis laseb intervjueeritaval mõnikord saatejuhi jutu sekka vaid ei või jah viiksatada.»
Samas on Vaino oma ütlemist mööda tunnetanud enda ja nimekaimu sisemist sarnasust ja sama temperamenti.
Kui Otti on peetud üldiselt sarkastiliseks, siis sellest omadusest päris puhas pole Vainogi. Siiski arvab ta, et tema sarkasm pole nii hardcore kui meistri oma.
Igas töös killuke ennast
Esimese kirjutava pressi kogemuse sai Urmas Vaino ajakirjas «Eesti Naine».
Hiljem hakkas ta toimetama ajalehe «Äripäev» kuukirja «Visioon». Poolteise aasta pärast suundus kolleeg Tõnu Tramm «Äripäevast» ajakirja «Auto Bild» ning piltlikult väljendudes hüppas Vaino lihtsalt sama trammi peale. Nii sai alguse kolm aastat kestnud koostöö autoajakirjaga.
«Olin alustades sel alal tõenäoliselt suurem võhik kui meie kõige ebapädevam lugeja,» naerab Vaino.
Et ta ei oska oma väitel teha ühtki tööd, ilma et vähemalt kübekest ennast sinna sisse ei paneks, haaras ka tehnikamaailm teda üha rohkem.
«Mitte et ma igast nukkvõllist nüüd lausa põlema süttiksin, aga palju huvitavat olen ma endale avastanud küll,» nendib ta.
Töö autoajakirjas andis Vainole kauaigatsetud võimaluse palju ringi sõita — reisimine on talle alati oluline olnud, kuid selle nimel seljakotiga teetolmus hääletama ta ei kibele. «Küsimus pole snobismis, aga et reisime palju perega, seab see asjale omad nõudmised,» põhjendab ta.
Vaino puhul peab paika ütlus, et kodu on kindlus. Pimedate Ööde filmifestivali raamatupidajana töötav abikaasa Külli on tema parim peegel ja nõuandja, kellega kõrvuti ta on käinud suure osa eluteest. Koos kasvatavad nad ka kolme tütart.
«Lastega veedetud aeg on kõige ehedam ja inimlikum, see on asi, mida ma tõeliselt naudin,» lausub pereisa.
Kui kuueteistkümneaastane Eleene ja temast kaks aastat noorem Eliis on talle ka pelgalt pilguga manitsevad asjalikud kriitikud, siis kuuene Meeli Mai on tema andunud ja jäägitult toetav fänn.
Aprillis sünnib Vainode perre neljas laps. «Enam-vähem kindel, et ikka tütar,» teatab isa rõõmsalt.
Märkan, et olen oma isikuloo tegemist alustanud lapsepõlvest, kuid libisenud märkamatult juba homsesse. Tahtsin parimat, ja välja tuli nagu alati.
Muide, kodus Viljandi kaarti uurides selgub, et Sepa tänav on Viljandis täpselt seal ja täpselt selline, nagu Vaino oli meenutanud.