Kui keskaja kirikute või mõisahoonete väärtuses ei kahtle keegi, siis arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnutsi on XX sajandi, eriti selle teise poole ehitistega lood märksa keerulisemad. Eesti XX sajandi hoonete kaitsmise projekti eesmärk oligi välja selgitada selle perioodi arhitektuuri paremik.
Oliver Orro, XX sajandi arhitektuurisse suhtumise võib kokku võtta teie ütlusega, et mõisalaut on kaitse all, kolhoosi oma aga mitte.
Ajaline distants muudab meie suhtumist. Vahel muudab see meid leebemaks nende asjade suhtes, mis võisid häirida meie vanemaid ja vanavanemaid. Näiteks sõjaeelse Eesti Vabariigi aegu suhtuti mõisapärandisse mõnevõrra skeptiliselt.
Et võõra kultuuri esindaja.
Jah, seda peeti sakste värgiks. Vanemad inimesed mäletasid hästi, kuidas oli mõisa all elada, ja oma vanavanematelt olid nad kuulnud isegi orjaaegadest. Nüüd on see muutunud kaugeks ajalooks ja me tunneme oma mõisapärandi üle uhkust.
Sama lugu on kolhoosiajaga. Praegu on see veel värskelt meeles ja sellepärast on meil raske pidada seda väärtuslikuks. Ometi tuleb tunnistada, et kõige negatiivse kõrval, mida kolhoosid tõid eriti viiekümnendate algul, oli ju ka paremaid ja helgemaid aegu.
Kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate maaelu ei olnud sugugi nii sünge ja hirmus, et sellest peaks mõtlema ainult negatiivselt. Praegu on elu maal mitmes kohas välja surnud ning sellega võrreldes oli toona õitsenguaeg.
Vahel võikski kolhooside rajatud hoonetes näha arhitektuuri, mis märgib ühte meie maaelu õitsenguperioodi — olgu see pealegi saavutatud veidral viisil. Kolhoosid ja sovhoosid ehitasid võimsa pärandi ja see näitab, et õigupoolest läks meil üsna hästi.
Tihti polnud selle perioodi arhitektuur sugugi halb. Kolhoosikeskuste hooneid rajades püüti tõesti kasutada parimaid arhitekte ning tõtt-öelda olid need toona märksa moodsama arhitektuurikeelega kui linnamajad.
Kuidas suhtuda vanadesse räämas kolhoosilautadesse ja sovhoositöökodadesse?
Mis puudutab tootmishoonete ideoloogilist hindamist, küsimust, kas me peame kolhoosilautu väärtuslikuks, siis on nii, et olgu hooned mõisa- või kolhoosiaegsed, kui keegi neid enam ei taha ega vaja, kukuvad need kokku.
Kui korraks veel mõisalauda juurde tagasi tulla, siis teinekord on asi ehitusmaterjalides. Maakivist ja punastest tellistest XIX sajandi rajatised säilivad mahajäetunagi pisut paremini kui kolhoosiaegsed, seetõttu on kolhooside pärandit raskem säilitada.
Teisalt ei tohiks me kõiki nõukogudeaegseid varemeid siiski lammutada. Pigem peaksime endalt küsima, kas tahame neid säilitada või otsustame, et need risustavad maastikku, näiteks mõisapargi servas, kuhu nad ei sobi.
Vahel on hooned varisemisohtlikud ja kui neis käivad ronimas kõrval asuva kooli lapsed, võivad nad saada seal viga või koguni hukkuda. Sellisel juhul tuleb varemed likvideerida, aga see peab olema teadlik otsus ega tohi lähtuda põhjendusest, et hoone on kolhoosiaegne.
Kenasti renoveeritud ja stiilipuhast stalinistlikku arhitektuuri esindaval Viljandi kultuurimajal, kus me praegu juttu ajame, oli lava kohal kunagi sirbi ja vasara sümbol. Üheksakümnendate aastate keskel võeti see skandaali saatel maha.
Sümbolidki muutuvad ajapikku. Sirbi ja vasara sümbol oli siis valus meenutus. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal korjati kirikutest ära mõisnike vappepitaafe ja mitme mõisniku matusekabelilt võeti maha vapp. Toona tegi kõnealune teema haiget ja sümboliseeris baltisakslaste ülemvõimu, millest taheti lahti saada. Tänapäeval tundub see natuke veider.
Kolmekümne aasta pärast ei segaks ka sirp ja vasar ilmselt enam kedagi. Nad lihtsalt sümboliseerivad Eesti ajaloos ühte ajastut. See ei tähenda muidugi, nagu peaksime nägema seda ajastut helges valguses, aga ehk ei karda me selle sümboleid enam nii väga ega tunne neid nähes ennast isiklikult solvatuna.
Tartus ja sealses maakonnas pole kaitse all ühtegi hoonet, mis oleks valminud Teise maailmasõja järel, ning mõnes maakonnas pole kaitse alla võtmise vääriliseks peetud ainsatki XX sajandil ehitatud objekti.
Mõnes maakonnas on isegi Eesti-aegne arhitektuur väga kasinalt esindatud. See võib johtuda muu hulgas tõsiasjast, et kaugemates maakondades, nagu Põlva- ja Võrumaal ning osalt ka Viljandimaal, kus Eesti ajaga on küll natuke parem seis, on vanad kaitsenimekirjad.
Üheksakümnendatel aastatel, kui nimekirju hakati üle vaatama, võeti neist välja niinimetatud punased mälestised, mille kaitse all olemise põhjendus oli näiteks see, et seal oli elanud mõni kohalik revolutsionäär.
Muus mõttes võeti üle nõukogudeaegsed nimistud, mis olid omakorda suuresti koostatud kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel, kui muinsuskaitse tegeles peamiselt kõige vanema pärandiga. Kui midagi lisatigi, oli valik üsna juhuslik.
Lõuna-Eesti maakondades on kaitse all enamjaolt samad asjad mis nõukogude ajal. Need kuulusid kõige vanemasse ja väärikamasse pärandisse, mida osati hinnata juba siis. Hiljem pole jõutud nende ülevaatamisega tegelda.
Loomulikult saadi aru, et seda peaks tegema, kuid ülevaatamist ennast on järjest edasi lükatud. Nüüd ongi selleks õige aeg.
Vahel tundub, et nimekirjad on üüratult pikad.
Nojah, aga vahel on sealt ka midagi puudu. Mõnikord tundub, nagu oleks elu lõppenud XVIII-XIX sajandiga. Ei olnud ju nii!
Teisalt on nimekirjades asju, mille puhul tekib küsimus, kas nad ikka peaksid seal olema. Näiteks kas mõni väga halvas seisukorras olev mõisa abihoone peab olema omaette mälestis?
Mõne ehitise saatus ongi laguneda ja muutuda varemeteks. Kui on võimalik leida hoonele uus funktsioon või müürid konserveerida, peab selle nimel pingutama. Kindlasti peab pingutama.
Aga kui see ei ole võimalik? Ehk ei peaks siis lagunemise pärast nii palju muretsema. Tihti räägime, kui hirmus on, et Eestis leidub nii palju avariiolukorras mälestisi, aga kui lähemalt vaadata, on need pahatihti mõisa perifeersed abihooned, millel tulekski võib-olla lasta vaikselt hääbuda.
Seda ei pea võtma nii traagiliselt: ehitised sünnivad, elavad ja surevad. Meil on juba niigi palju lagunevaid mälestisi.
Küllap on paljudel raske harjuda mõttega, et XX sajandi teise poole arhitektuuri võib samuti kasutada turistide ligimeelitamiseks? Senise kontseptsiooni puhul jookseb piir ju XIX sajandi ehitiste järelt.
Tõtt-öelda on inimesed nendest huvitatud ja saavad aru, et toonased hooned on ilusad ja huvitavad. Kõige selgemalt tuleb see ilmsiks Ida-Virumaal, kus nii välis- kui siseturistid käivad vaatamas suuri tööstusobjekte ja nõukogude perioodi algul rajatud linnu.
Sillamäel kutsutakse vanalinnaks Stalini ajal valminud linnaosa.
Just! Huvi pakub ka nõukogude militaararhitektuur. Sõjaväeosade varemetes käib palju seiklushimulisi, eriti paeluvad neid kõikvõimalikud allmaarajatised.
XX sajandi arhitektuuril on põnevat potentsiaali niihästi erialaringkondade kui tavainimeste silmis.
Mulle meeldib teie mõte, et mõne objekti puhul hakkab ametliku kaitse asemel tööle tema enesekaitse, mis on sageli märksa tõhusam.
Parim kaitse ongi alati omanikukaitse, see et omanik peab objekti väärtuslikuks ja tahab seda säilitada. Hea on ka kogukonnakaitse: näiteks otsustab külaseltskond, et nende Eesti-aegne koolimaja on kohaliku identideedi seisukohalt tähtis ning seda tuleb hoida ja arendada.
Niisugune variant on alati parem mõne eksperdi manitsusest, et üks või teine maja on väga tähtis, hakatagu seda nüüd kaitsma.