Tuleviku-Viljandi võimalused

Randel Länts Foto: Elmo Riig / Sakala

MÕNI KUU tagasi tekkis meil koolivend Meelis Atoneniga sotsiaalmeedias diskussioon laenude ja laenamise üle. Nagu selles keskkonnas ikka, oli alatoon õigustav-tögav.

Kui olime jõudnud filosoofiliselt alanud vestlusega Viljandini, muutus keskustelu konkreetsemaks. Olime suuresti ühte meelt: eks see laenamine, eriti suurtes kogustes ja raskel ajal, tulevaste põlvede arvel elamine ole.

Tundsime mõlemad muret kodulinna rahaasjade täbara seisu üle, erimeelsusi oli üksnes selles, mis ja kes on Viljandi sellesse olukorda pannud.

Viljandi astus laenamise teele 1995. aastal, kui ehituse ja remondi katteks emiteeriti neli miljonit krooni (ligikaudu 255 650 eurot). Suuremad laenud on Viljandis võetud aastatel 1999—2004 ja 2007, mõni ehk liiga kergekäeliselt. Tänavu võttis meie linn ligi 1,5 miljonit eurot laenu lisaks ja 2014. aastal näeb eelarvestrateegia ette laenata veel 1,2 miljonit eurot.

2013. aastaks prognoositakse Viljandi linnaeelarve tuludeks umbes 16,5 miljonit eurot, võlakohustusi on samaks ajaks 9,4 miljonit. Ainuüksi perioodil 2014—2018 tuleb aastas tasuda laenude põhiosa- ja intressimakseteks enam kui miljon eurot, mis moodustab eelarvemahust üle kuue protsendi.

Ärevust tekitab see, et eelarvest enam kui poole moodustavad personalikulud ja ülejäänust võtavad lõviosa majandamiskulud. Nende fikseeritud kulutuste vähendamine tähendaks avaliku teenuse kättesaadavuse halvenemist ja tooks endaga igale leibkonnale kaasa uusi väljaminekuid.

Filosoofilisemalt käsitletuna seisneb laenamise loogika selles, et praegusi suuri investeeringuid finantseeritakse tuleviku tuludest. Teisisõnu on võimalik otsekohe parandada isiklikku või ühiskondlikku heaolu. Üksikisik saab seda teha näiteks ostes korteri või maja, omavalitsus rajades või remontides veetrasse ja tänavaid.

Igal laenamisel, eriti avaliku sektori omal, on kaks aspekti: plaanitud tegevusest sündiv üldine kasu ning suutlikkus laen tagasi maksta, tegemata igapäevaelus suuri kompromisse.

Eraisikul on raskuste tekkides — jätame kõrvale tolle hetke turuhinnad ja emotsioonid — alati võimalik oma vara müüa. Omavalitsus võib tekkivate raskuste korral samuti vara müügist ühekordselt tulu saada, kuid tegelikult on küsimuse raskuskese tulupooles ehk maksulaekumises.

Muret ei tekita niivõrd kulutused, mida Viljandi teeb, kuivõrd linna kehv väljavaade tulusid suurendada. Maksumaksjate arv on viimase viie aastaga vähenenud rohkem kui 1000 inimese võrra: kui 2007. aastal oli neid 8980, siis 2012. aastal 7892. See tähendab enam kui 12-protsendilist vähenemist.

Paraku on laenukoormus ja laekunud tulud liikunud nimetatud aastatel eri suundades, mis omakorda tähendab, et ükskord seisame silmitsi küsimusega, milliseid teenuseid ja millisel tasemel suudab Viljandi oma elanikele pakkuda ja milliseid mitte. Parimal juhul suudame senised säilitada.

Töökohtade olemasolu, elukeskkonna ja taristu kvaliteedi poolest tuleb meil võistelda peamiselt Tallinna ja Tartuga, aga põhimõtteliselt kogu maailmaga. Kui linnas pole tööd, avalikud teenused vähenevad ja nende kättesaadavus halveneb ning taristusse ei investeerita, lähevad inimesed sealt enamasti minema.

MA EI TAHA maalida tulevikku mustades toonides, aga Viljandi linnajuhtidel tuleb olla oma kodanikega aus. Talitatud on uisapäisa ning tehtud lubamatult palju vigu ja kaheldava väärtusega otsuseid. Need on kahjuks pöördumatud ning tasutakse maksumaksja taskust.

Et igale linnale annab näo linnapea, on minu meelest hea teada, kes ja miks on olnud otsuste taga.

Siinkohal ei tohi me jääda üksnes näpuga näitama, sest aeg pole meie poolel. Selle asemel peaksime kiires korras ja ilustamata rääkima Viljandi tulevastest võimalustest ja rollist.

Peame analüüsima tekkiva rõngasvalla, Viljandi valla mõju ning otsima puutepunkte ja sünergiat. Peame leidma võimalusi optimeerida avalikke teenuseid, kaasates aruteludesse, otsustesse ning hiljem ka rakendamisse linna ja valla kodanikke.

See on suur proovikivi ja arvatavasti võrdlemisi ebapopulaarne, kuid tuleviku nimel peame seniseid harjumusi muutma ja mööndusi tegema.

Halvim, mis juhtuda saab, on probleemide eitamine, stagnatsioon ja lühiajalise populaarsuse tagaajamine. Linna tulevik on meie kõigi kätes, rumal oleks jätta seda üksnes linnavalitsuse privileegiks.