/nginx/o/2012/07/20/1225624t1h6237.jpg)
«Ei taha enam kelli parandada, aitab. Tiksun nüüd niisama,» muheleb üle kolmekümne aasta kellassepa- ja meelelahutajaametit pidanud Ilmar Haukanõmm.
Mees laulab end elust läbi
/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
20. juuli 2012, 23:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkooli lõpetamise järel teeninduskombinaadis Leola kellassepaõpilasena tööd alustanud Ilmar Haukanõmm on sättinud tuhandete kellade pisikesi hammasrattaid. Keerukaimad on meistri sõnul parandada naiste tibatillukesed käekellad ja vanaaegsed seinakellad. Selles töös peab ta terava nägemise kõrval tähtsaks kindlaid ja tundlikke käsi.