ME KÕIK näeme maailma läbi enda silmade. Ka ümbritsevate suhtumine meisse sõltub meist endist. Suur — olgu selleks riik, tegevus või plaan — saab olla ainult tänu sellele, et tema kõrval eksisteerib ka väike. See väike võib nii mõneski valdkonnas olla parim.
Et üks väike rahvas saab olla milleski väga suur, tundsin hiljuti Saksamaal meie sõprusmaakonnas Minden-Lübbeckes visiidil olles, kui kergejõustiku Euroopa meistrivõistluste ülekandes näidati pjedestaalil kõrvuti esimeseks tulnud Saksa kettaheitjat Robert Hartingut ja teise koha saanud Gerd Kanterit. Nauditav on end suurematega võrrelda ja samal ajal hästi tunda.
Sport on muidugi eriline valdkond, sest ühe rahvuskaaslase pingutus toidab kogu rahva õnnetunnet ja eneseteadvust. Rõõmustasime meie ja rõõmustasid sakslased.
Meil ei ole võimalik rääkida suuremaks oma riigi rahvaarvu, sisemajanduse kogutoodangut ega seda, kui palju oleme võitnud medaleid. Küll aga on meil ette näidata hulgaliselt saavutusi, oskusi ja eesmärke, mis on märkimisväärsed igas meist suuremaski riigis.
Saksamaal nägin, et plaanide tegemine ja elluviimine on seal väga pikaajaline protsess. Neljatasandiline valitsemissüsteem võtab kõvasti hoogu maha ning tegutsema hakates võib maailm olla juba nii palju muutunud, et kavandatut sellisel kujul enam ei vajatagi.
Meie oma väiksuses jõuame sageli tegudeni enne üheksat korda mõõtmist. Pikas perspektiivis võib kiiruga loodul küll olla väiksem väärtus, sest pole kaugele ulatuvat plaani, kuhu loodu sobituks.
Mõlemad variandid on omamoodi nii õiged kui valed. Saksamaal osatakse planeerida ja näha suurt pilti. Samas võime meie oma kiirusega teha mõnes valdkonnas märgatava arenguhüppe ka ilma põhjaliku plaanita, sest aeg töötab meie kasuks. Meie õpime suurelt riigilt pikka kavandamist, tema meilt aga paindlikkust ja kiiret tegutsemist.
Oleme põhjusega uhked Eesti infotehnoloogia saavutuste üle. Elektrooniliste kanalite haldamine ja kasutamine on osa meie tavaelust ja mugavast asjaajamisest.
ID-allkirjadega harjununa hämmastas mind, kui nägin Minden-Lübbecke maavanema laual kahe kingakarbi kõrgust käsitsi allkirjastamist ootavate dokumentide virna. Selgituseks toodi tööhõive. Mõistliku bürokraatiakoguse ülalpidamisel on teadlik roll piirkonna elanikele töö andmisel.
On selge, et mida rohkem elu arvutisse kolib, seda vähem on tarvis inimesi. Aga neid hoiab piirkonnas just töö. Tavatseme mõnikord ise tasakaalu rikkuda, suunates näiteks
IT-valdkonna arengut ökonoomsuse tagamise poole. Tasuks saame end küll soojendada kiituse paistel, et oleme midagi korraldanud tõeliselt efektiivselt. Kuid teadmine, et võidus võib olla peidus ka kaotus, jõuab pärale hiljem.
Imetlesin Mindeni südamekliinikus tipptehnoloogia abil loodud süsteemi, mis saadab arstile taastuva patsiendi seisundi kohta mobiiltelefoni kaudu operatiivinfot. See aitab jälgida seisundi muutust ning võimaldab vajaduse korral anda kiiret meditsiiniabi. Seega olid sealsed IT-valdkonna tippsaavutused rakendatud otseselt inimese tervise hüvanguks, mis on väga sümpaatne.
Saksamaal olles mõistsin, et liiga sageli alahindame (ja mõnikord ka ülehindame) oma saavutusi riigina, sest taotleme parimat ja sunnime selleks ka kaasmaalasi. Ent selle adumiseks ongi vaja lahtiste silmadega ringi vaadata ning jagada ja saada kogemusi. Väikestel on õppida suurtelt ja suurtel väikestelt.
Koostöö suurte sõpradega õpetab neid, kuidas väike saaks olla suurem, ja näitab võrdluse kaudu, et meie tehtu on sageli olulisem, kui aimata oskame. Analüüsides tasakaalu leidmiseks nii suurt kui väikest riiki, nii pikka planeerimist kui kiiret tegutsemist, jõuamegi keskpõrandale kokku ehk parimate lahendusteni eesti elu edendamisel.