Eelmisel kuul kutsusin repliiginurgas eestlasi üles enda sisse vaatama, et me ei otsiks kitsal ajal pelgalt süüdlasi ega teeks tänavarahutustega niigi ebakindlat olukorda hullemaks.
Repliik: Kummikutega kevadesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni lugeja nägi selles kahjuks üksnes kõrgi kõrvaltvaataja osatamist. Paraku ei liida rahvust ainult rõõmsad emotsioonid, vaid ka ühishäbi ja kaasvastutus. Just viimati mainitu tõi eestlased kevadel teede äärde prügi korjama.
Me ei pea taluma labasust, küünilist ahnust ega silmakirjalikkust. Samas tasub meeles pidada, et need omadused ei iseloomusta üksnes müstilist esimest Eestit, vaid väga erineva elatustasemega mehi ja naisi.
Naabrist parema autoga sõitmine ei tee inimest iseenesest halvemaks, nagu ei õilista kedagi see, et ta käib 1992. aastast saadik samade Põhjala kummikutega. Ühtviisi ohtlikud on aga nii marieantoinette’lik eluvõõrus kui lahmiv klassiviha.
Me kõik oleme väärt täpselt nii palju, kui meis on ausust, tarkust, hoolivust ning valmidust vajaduse korral vanad kummikud valehäbita jalga tõmmata. Ja seda mitte õukondlikeks lamburimängudeks.