SUUREM OSA meie ühiskonna liikmeid on pärit nõukogude ajast, mil valitses sõna «defitsiit». Kahtlemata oli see nii ka meditsiinis. Patsient võis lõputult haiglas vedelda, talle tehti uuringuid aegunud aparaatidega ja diagnoos pandi lõpuks suuresti arsti targale mõttetööle tuginedes.
Järgmine mure oli see, et kuskilt ei saanud ravimeid. Nende hankimisega pandi proovile omaste võimed.
Nüüd on häid rohte piisavalt ja maailmatasemel aparatuur on kõigile kättesaadav — ole ainult mees ja maksa.
Siit algabki dilemma. Milline haigla ei sooviks moodsat uuringutehnikat, liiati kui teistel (konkureerivatel!) see on. Ja millise raviasutuse juhatus ei unistaks uuest majast, kui peab kütma sellist nõukogude tsiviilkaitsekolossi nagu Viljandi oma.
Uus kompaktne hästi sisustatud haiglahoone rõõmustaks meid kõiki. See on lausa hädavajalik. Ent ikka jääb küsimus, kust võtta raha. Euroliit on toetanud kõrgema etapi raviasutuste ehitamist, mujale antakse abiraha põhiliselt hooldushaiglate püstitamiseks. Nii et tuleb endal pingutada ja loota, et riik appi tuleb.
AGA RIIGIL on näpud põhjas. Kui sotsiaalministrile heideti ette, et tal pole õiget haiglate arengukava, vastas too, et on küll: selle võib välja lugeda ehitusplaanidest.
Viljandimaa ehitusplaanid on seni helded olnud ainult hooldusravi pakkujate suhtes. Liiga kaugeid järeldusi sellest teha ei tahaks.
Olen käsunduslepingute pahanduse pärast suhelnud päris palju Eesti arstide liiduga. Selle juhid arvavad, et küllap Viljandi haiglal on raha, kui hakatakse uut maja ehitama. Minu väitele, et praegune hoone on ajast ja arust ning neelab mõttetult raha, kostis vastulause: «Kui uus haigla kõike ohverdades valmis ehitatakse, kes seal teie meelest töötama hakkab? Õed ja arstid on selleks ajaks ammu laiali jooksnud.»
ARSTIDE LIIT ja tervishoiutöötajate kutseliit jäävad endale kindlaks: on viimane aeg investeerida inimestesse. Põhjamaadega võrreldavat palka me maksta ei suuda ega hakkagi suutma, aga ülisuur palk ei ole ainus, mis inimesi paigal hoiab. Paljudel on siin ilus kodu, sõbrad ja lähedased, lapsed käivad koolis. Neil on hea ja turvaline Viljandis elada.
Paraku võivad suur töökoormus ja nigel palk panna, eriti nooremaid inimesi, väärtusi ümber hindama. «Kauaks seda missioonitunnet ja patriotismi ikka jätkub? Sellest ju ära ei ela,» ütles üks noor meedik, kes on end palju koolitanud. Tema arvates Viljandi haiglas praegu personalisse ei investeerita.
Seniajani ei ole taastatud 2010. aasta algul katkestatud kvalifikatsioonitasu maksmist õdedele, kes on viie aasta jooksul läbinud mingi arvu erialaseid täienduskoolitusi. Kvalifitseeritumad (näiteks tasemeõppes rakenduskõrghariduse omandanud) õed ei saa kõrgemat palka, vaid kõigile makstakse ühtemoodi tunnitasu.
See ei motiveeri kedagi ennast täiendama ja palgatõusu perspektiivi puudumine peletab uued töötajad eemale. Tema sõnul vaatavad noored õed Põhjamaade poole ja õpivad keeli. Personal vananeb ning kui töötajaid ei hinnata, ootab Viljandi haiglat kurb ja kuulsusetu lõpp. Teine võimalus on oodata abikäsi ida ja lõuna poolt.
Viimaks oleks õige teha kannapööre ja hakata hoidma haigla kõige väärtuslikumat osa, kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid? Uusi masinaid ja maju saab muretseda ka rikkamal ajal.