Soe mõisamaja nõudis õpilase rammu ja pargitee libedustõrje hinnaks olid sukkpüksid. Vilistlased meenutasid kooliaega

Kui kooliaja koerustükkidest rääkida, siis ega Heimtali kooli vilistlastel neid kohe paugupealt võtta olnudki. Mõni ikka ütles, et sai direktori kabinetis käidud, kuid kes seda enam mäletas, miks. Küll aga meenutas üks ja teine, et aastakümnete eest taheti ikka linnakooli ära. Kodukoolis tuli ju mõisamaja kütmiseks puid sisse tassida ja solki välja viia. Ent nüüd, koolis ja selle ümber ringi vaadates kostis nii mõnigi, et tule või uuesti.

Ja tõesti, nad tulidki. "Näete, siin on juba kahe korstnaga maja, see ei ole enam talutare," kostis nüüd juba täiskasvanud õpilasi täis ajalooklassist.

Et mitte tundi segada, astusime sisse hoopis koolisööklasse, kus lauale jäänud supitirinates veel veidi seljankat leidus. "40 liitrit tegin kokku," märkis koolikokk Anu Õnne ja tähendas, et supp sobis kunagistele õpilastele kenasti ja tänusõnu öeldi rohkelt, aga ega nendega ole kitsid ka nüüdsed õpilased. Seda, mis on õpilaste lemmik koolitoit, ta öelda ei osanudki, kuid suunas küsimuse kohe ukse vahelt sisse astunud tulevasele kaheksandikule. "Ei, meie oleme siin abis," märkis tahmase näoga poiss. Tema välimus andis aimu, et abis oli ta just sepikojas, kus vilistlased said sepatööd proovida. 

"Kas natuke leiba võib varastada?" päris poiss kokalt. Pihutäie teraleiba kaasa haaranud, hõikas ta veel ukse vahelt, et leib on see kõige parem toit.