Filmiarvustus ⟩ Elus elu lähivaates

Arheoloogiahuviline Laura (Seidi Haarla) peab veetma mitu päeva Moskva–Murmanski rongis kaevur Ljohhaga (Juri Borissov). FOTO: Kaader filmist

Vene ja Soome kinokunstis on ootamatult palju ühist. Kuigi täiesti erineva kultuurilise taustaga, on mõlemad omajagu robustsed, toored ja raskemeelsed. Seda isegi komöödiafilmide puhul. Kui meie põhjanaabrid keskenduvad üksikindiviidi sisemistele painetele ning konfliktidele ülejäänud maailmaga, siis venelased (eriti nõukaaegsetes linatükkides, kuid piisaval hulgal seniajani) peegeldavad isegi konkreetsele isikule keskendudes kollegi­aalset ühtekuuluvust, teatud kamraadlikkust. Et temal on küll raske, aga see on igati arusaadav, sest me kõik oleme samast põletusahjust läbi käinud. Meil kõigil on samad armid ja samad luupainajad. Me oleme vennad ja kaasvõitlejad. Kui võimalik, siis vaikime. Kui enam vaikida ei saa, räägivad esimesena rusikad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi mõlema riigi filmilavastajad on aegade jooksul saanud hakkama ka tõeliste pärlitega, jääb nende kinokunsti tonaalsus keskmisele eestlasele pigem pelutavaks. Jah, ühed on meie põhjanaabrid, kuid olgem ausad, meis on sama palju ühist kui peedil ja pesumasinal. Ja tõsi, venelastega oleme tänu nendele neetud Molotovidele ja Ribbentroppidele mõned aastakümned isegi riiki jaganud, kuid sellest lenduvad nostalgianoodid on võltsid ning baseeruvad ammu ära leierdatud argumendil, et nooruses oli rohi rohelisem.

14.01.2022 18.01.2022
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto