/nginx/o/2011/10/17/797196t1h35c7.jpg)
SAGELI ALUSTATAKSE juttu naljatleva küsimusega: «Mul on kaks uudist, kas räägin enne hea või halva?» 1996. aastal tahtis Boriss Jeltsin ühes maailmakuulsaks saanud anekdoodis pärast presidendivalimisi esimesena teada saada halva uudise.
Hea uudis ja halb uudis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kommunist Zjuganov kogus 55 protsenti hääli,» kanti talle ette.
«Mis heast uudisest saab siin veel juttu olla?» vihastas Jeltsin.
«Teie saite 62 protsenti hääli,» kõlas vastus.
Nii hea kui halva uudise pakkus välja ka viimane Eurobaromeetri uuring, mille järgi halb uudis on see, et Euroopa Liidu ja euroraha usaldusväärsus on Eestis vähenenud. Heaks peetakse seda, et eestlased usaldavad neid siiski kaugelt rohkem kui enamik teisi euroliidu rahvaid.
Uuringufirma Emor tulemustest nähtus, et Eesti elanikest usaldab euroliitu 51 protsenti ning teiste rahvaste keskmine tulemus oli läinud aasta lõpul ainult 34 protsenti.
Maailmajao keskmine võib olla veidi eksitav, sest riigid on ju väga erinevad. Kui tavapäraselt kõige vastalisemas Suurbritannias usaldab euroliitu vaid 17 protsenti, siis meie naabruses, Läänemere-äärsetes riikides on usaldust märksa rohkem: Leedus 50, Lätis 40, Taanis 50, Soomes 44 ja Rootsis 43 protsenti.
Iga rahva hoiakuid mõjutavad tema ühiskonna tarvis tähtsad väärtused ja mitmesugused kogemused. Kuigi Soome ja Rootsi on näiliselt väga sarnased naabermaad, usaldab euroraha tervelt 72 protsenti soomlasi, aga ainult 23 protsenti rootslasi. Seda lahknevust saab seletada vaid täiesti erinevate isiklike kogemustega. Mis on siis eestlaste suhtumise taga?
Meenutame korraks, kuidas on sel sajandil muutunud eestlaste suhtumine euroliidusse. Kümme aastat tagasi teatas «Postimees» esikaanel dramaatiliselt, et rohkem kui pooled Eesti kodanikud on Euroopa Liiduga ühinemise vastu, ehkki riigikogu, valitsus ja president on seadnud selle välispoliitiliseks prioriteediks.
«Postimehel» oli toona dramatismiks põhjust: Euroopa Liiduga ühinemise vastaste arv kasvas esimest korda nii suureks. Vähe sellest. Et Eesti oli toona ainus Ida-Euroopa riik, kus vastased olid ülekaalus, pälvis see uudis palju tähelepanu ning kandidaatriigist Eestist sai mõneks ajaks Euroopa ühine murelaps.
Vahepealse kümne aastaga otsustasid eestlased rahvahääletusel Euroopa Liiduga ühineda ning meist on saanud pigem Euroopa pailaps. Mitte ainult sellepärast, et Eesti majandus ja rahandus on enamiku naaberriikidega võrreldes heas korras — seitsme Euroopa Liidus olemise aastaga on eestlased saanud liikmelisuse heade ja halbade külgede vahetu kogemuse.
Meie senised kogemused on olnud erinevad, mistõttu Euroopa Liidu usaldusväärsus on liikunud üles-alla. Kõigi aegade kõrgeimal tasemel (72 protsenti) oli see pärast 2007. aasta aprillirahutusi.
Mäletatavasti rünnati siis Moskvas Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda ning Euroopa Liidu toonase eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel sekkus kogu liidu nimel otsustavalt ühe Euroopa diplomaadi kaitseks.
See näitas meie inimestele, kuidas toimib euroliidu solidaarsuspõhimõte ja kui tähtis see väikeriikidele on.
Ühtlasi olid skeptikud selleks ajaks mõistnud, et Euroopa Liitu kuulumine ei ohusta kuidagi meie kultuuri, pigem vastupidi. Alahinnata ei saa ka sealt tuleva rahalise toetuse mõju.
Mullu Euroopa Liidus puhkenud usalduskriis paljastas liidu ja selle ühisraha nõrgad kohad ning sundis tegema paljude riikide kulude kärpimiseks ja Kreeka pankrotist päästmiseks erakordselt ebapopulaarseid otsuseid. Mõistagi vähendas kriis euroliidu usaldusväärsust ka Eestis.
HUVITAV ON vaadata, kuidas on muutunud meie suhtumine eurorahasse: oleme ju ikka veel kõige uuemad euroraha kasutajad. Pikki aastaid olid eestlased Euroopa ühise rahanduspoliitika suhtes kaunis umbusklikud ning toetus kõikus 50 ja 60 protsendi vahel. See kasvas alles mõni kuu enne eurole üleminekut 63 protsendini ja jõudis rekordtasemele, 71 protsendini mullu kevadel, kui uue rahaga oldi igapäevaelus juba harjunud.
Mullu suvel alanud ja järjest süvenenud kriis ning euroala lagunemise spekulatsioonid vähendasid loomulikult euroraha usaldusväärsust ja nüüd on see liitumiseelse aja tasemel.
Eurobaromeetri küsimusi korraldatakse kaks korda aastas ning kindlasti annab juba järgmine küsitlus vastuse, kas Euroopa Liit on suutnud hakata kriisist räsitud usaldust taastama. Viimaste kuude otsused, mille eesmärk on tugevdada ühist rahandus- ja majandusjuhtimist ning pöörata kokkuhoiu kõrval rohkem tähelepanu ka majanduse kasvule, annavad selleks lootust.
Teisalt on Angela Merkel nimetanud praegust usalduskriisi Euroopa Liidu ajaloos kõige rängemaks ning kiireid lahendusi kahjuks pole.